Pool kollast päikest

Chimamanda Ngozi Adichie

Chimamanda Ngozi Adichie kujutab pöördelist momenti Aafrika lähiajaloos – Biafra vabariigi iseseisvuspüüdlusi 1960. aastate Nigeerias ja võigast vägivalda, mis sellele järgnes. Hämmastavalt empaatiline ja sundimatu jutustajaandega Adichie põimib teoses kokku kolme traagiliste sündmuste keskele sattunud tegelase elud. 13-aastane Ugwu asub tööle teenijana revolutsiooniliselt meelestatud ülikooliprofessori majapidamisse. Olanna on professori kaunis armuke, kes on tolmuse ülikoolilinna ja oma sarmika armsama kasuks loobunud privilegeeritud elust Lagoses. Ja Richard on häbelik Inglise noormees, kes on lummatud Olanna kaksikõest – mõistatuslikust naisest, kes ei soovi kuuluda kellelegi. Kui Nigeeria sõjavägi tungib peale ja kolm tegelast peavad oma elu eest võitlema ja põgenema, pannakse tugevalt proovile nii nende ideaalid kui ka ustavus üksteisele. Eepiline, ambitsioonikas ja meisterlikult kirjutatud romaan jutustab moraalsest vastutusest, koloniaalajastu lõpust, rahvuslikust kuuluvusest, klassist ja rassist – ning viisist, kuidas armastus muudab seda kõike veel keerulisemaks. Adichie kujutab vaimustavalt ajastu lootusi ja rusuvat pettumust ning toob meieni ühe kõige võimsama, dramaatilisema ja emotsionaalsema pildi Aafrika lähiajaloost.

Originaali tiitel:

Chimamanda Ngozi Adichie

Half of a Yellow Sun

Fourth Estate

2006

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg

Kujundanud Maris Kaskmann

Copyright В© 2006, Chimamanda Ngozi Adichie

All rights reserved

© Tõlge eesti keelde, kommentaarid ja järelsõna. Triinu Pakk, 2018

ISBN 978-9985-3-4303-6

ISBN 978-9985-3-4405-7 (epub)

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2018

www.varrak.ee

www. facebook.com/kirjastusvarrak

TrГјkikoda OГњ Greif

Minu vanaisad, keda ma kunagi tundma ei Гµppinud,

Nwoye David Adichie ja Aro-Nweke Felix Odigwe,

ei elanud sГµda Гјle.

Minu vanaemad, Nwabuodu Regina Odigwe ja

Nwamgbafor Agnes Adichie,

tähelepanuväärsed naised mõlemad, elasid.

See raamat on pühendatud nende mälestusele:

ka fa nodu na ndokwa.

Ja Mellitusele, kus ta ka ei oleks.

Veel tänagi näen ma seda –

Kuiv, traatõhuke kuivade kuude päikese ja tolmu käes –

Hauakivi tillukese kirgliku vapruse rusu otsas.

Chinua Achebe, „Mangoseemik” kogust „Jõulud Biafras ja teisi luuletusi”

ESIMENE OSAVarased kuuekГјmnendad

1

Isand on peast natuke segi; ta on veetnud liiga palju aastaid mere taga raamatuid lugedes, räägib oma kabinetis iseendaga, ei vasta alati teretusele ja on liialt karva kasvanud. Nii rääkis tasakesi Ugwu tädike, astudes poisiga mööda jalgrada. „Aga ta on hea mees,” lisas ta. „Ja senikaua kui sina oma tööd hästi teed, saad sa ka hästi süüa. Sa saad isegi liha, iga päev.” Ta peatus, et sülitada; sülg lendas lurtsatades suust välja ja maandus rohule.

Ugwu ei uskunud, et keegi, isegi see isand, kelle juures ta pidi elama hakkama, võiks iga päev liha süüa. Sellegipoolest ei vaielnud ta tädikesele vastu, sest ootusärevus kippus hinge matma ja ta oli liiga ametis kujutlemisega, milliseks kujuneb tema uus elu külast eemal. Nad olid nüüd sestsaadik, kui veoauto nad parkimisplatsil maha pani, juba hea tükk aega kõndinud ja pärastlõunapäike kõrvetas ta kukalt. Aga ta ei hoolinud sellest. Ta oli valmis kõndima veel palju tunde palju palavama päikese all. Ta ei olnud veel eluski näinud midagi seesugust nagu need tänavad, mis ilmusid nähtavale siis, kui nad ülikooli väravatest mööda said – tänavad, mis olid nii siledaks asfalteeritud, et ta kõigest hingest ihkas põske nende vastu suruda. Ta ei suudaks iialgi kirjeldada õde Anulikale neid bangaloid siin, mis on värvitud taevakarva ja kükitavad üksteise kõrval nagu viisakad hästirõivastatud härrasmehed, ega hekke nende vahel, mis on pealt nii siledaks pügatud, et näevad välja nagu lehtedesse mähkunud lauad.

Tädike kõndis üha kiiremini, kingade laksudes, nii et vaikne tänav kajas. Ugwu mõtles, kas