London

Edward Rutherfurd

Raamatus kirjeldatakse Londoni ajalugu roomlaste ajastust tänapäevani. Et tegu on aga ikkagi romaaniga, siis ilmneb see ajalugu inimsaatuste kaudu. Lugeja ees avanevad nii erinevate inimeste elud nagu rooma-aja pisivõltsija Julius, Dame Barnikel, kelle kõrtsis pidutseb Chaucer koos oma kaasaegsetega, Edmund Meredith ja Shakespeare'i Globe'i teatri näitlejad ning paljud teised. 1000 lk

Rutherfurd Edward

London

See raamat on pühendatud Londoni muuseumi töötajatele, sest nende juures saab ajalugu elavaks.

EESSГ•NA

„London” on eelkõige romaan. Kõik perekonnad, kelle saatust see lugu jälgib, alates Ducketitest kuni Penny perekonnani, on välja mõeldud, nagu ka nende osa kirjeldatud ajaloosündmustes.

Jälgides nende kujuteldavate perekondade käekäiku, olen püüdnud asetada nad inimeste ja sündmuste keskele, mis eksisteerisid tõeliselt või oleksid võinud eksisteerida. Mõnikord oli vaja mõni ajalooline detail välja mõelda. Me ei saa näiteks tõenäoliselt kunagi teada täpset paika, kus Julius Caesar Thamesi ületas; selle teose autorile vähemalt tundub praegusaegse Westminsteri asukoht selleks kõige loogilisem. Täpselt samuti, kuigi me teame poliitilisi asjaolusid, millistel piiskop Mellitus rajas 604. aastal Saint Pauli kiriku, pidin ma konkreetset olukorda anglosaksi Lundenwicis kujutama täiesti meelevaldselt. Palju hilisemal ajal, aastal 1830, tuli mul välja mõelda Saint Pancrase valimisringkond, et mu tegelased saaksid tolle aasta valimistel kandideerida.

Normannide vallutustest alates on säilinud rikkalik infopärand, mis ei puuduta mitte ainult Londoni ajalugu, vaid ka loendamatute kodanike elulugusid, nii et autoril ei tule üksikasjadest puudu ning aeg-ajalt peab tegema sündmuste kogumis jutustuse huvides ainult väikesi ümberkohandamisi.

Londoni tähtsamad hooned ja kirikud on oma nime peaaegu alati muutumatuna säilitanud. Ka paljud tänavad kannavad anglosakside aegadest saadik sama nime. Seal, kus nimi on muudetud, on seda kas jutustuse käigus selgitatud, või kui see asja segaseks ajaks, olen kasutanud lihtsalt seda nime, mille all neid tänapäeval kõige rohkem tuntakse.

Väljamõeldud paigad selles romaanis on järgmised: Cerdicu anglosakside kauplemiskoht on paigutatud umbes tänapäeva Savoy hotelli kohale; härja märgiga maja Saint Mary-le-Bow ees võis asuda Williamson’s Taverni läheduses; St. Lawrence Silversleevesi kirik Watling Streeti lähedal võis olla üks selle piirkonna paljudest väikestest kirikutest, mis kadusid pärast suurt tulekahju; „Koerapea” võis olla üks paljudest bordellidest Bankside’il.

Lubasin endale muuhulgas paigutada tänapäeva Marmorkaare kohale samuti ühe kaare neil päevil, kui see oli Rooma teede ristumispunkt. Pole võimatu, et seal tõepoolest selline kaar oli – kuid selle jäänuseid pole seni veel leitud!

*

Jutustuse väljamõeldud nimedest on Dogget ja Ducket mõlemad täiesti tavalised, neid leidub Londoni ajaloos sageli. Mõnikord mainitakse tekstis tegelikult eksisteerinud selliste nimedega isikuid – eriti kuulsat Doggetit, kes pani aluse Thamesil toimuvatele Kuue- ja Rinnamärgivõistlustele –, kuid need on väljamõeldud perekondadest selgelt eristatavad. Jutustuse perekondade nimede päritolu ja nende pärilikud kehalised tunnused on muidugi täielikult välja mõeldud.

Bull on tavaline inglise nimi; Carpenter on tüüpiline tegevusalast tulenev nimi, nagu ka Baker, Painter, Tailor ja kümned teised. Minu romaani „Sarum” lugejad teavad ehk, et Carpenterid on selles raamatus Masonite sugulased. Fleming on samuti sageli ettetulev nimi ja osutab oletatavasti flaami päritolule. Meredith on uelsi nimi ja Penny võib pärineda, kuigi mitte tingimata, hugenottidelt. Haruldasem nimi Barnikel, mis samuti esineb „Sarumis”, on tõenäoliselt viikingitelt ja selle päritolu seostatakse ühe kütkestava legendiga. Dickens kasutas seda nime (Barnacle), kuid üsna halvustavas tähenduses. Ma loodan, et mina olen neid veidi paremini kohelnud.

Silversleeves aga ja sellenimeline