Jumala nimi on Halastus

Paavst Franciscus

Rooma-Katoliku kiriku juht paavst Franciscus andis välja erakorralise Halastuse aasta alguses intervjuuraamatu "Jumala nimi on Halastus", kus kirikupea vestleb Vatikani ajakirjaniku Andrea Torinelliga. Raamatus juhib Rooma Paavst tähelepanu kirikus äramärgitud Juubeliaasta sisule, kutsub üles armastuses pöörduma elule, rahule ja leppimisele ning seda läbi halastustegude. Paavsti selgitab läbi isikliku elukogemuse halastuse mõistet ning kutsub igat lugejat avama oma südame ust. Erilist tähelepanu pöörab paavst Franciscus meeleparanduse sakramendile, mis on esmatähtis kõigile katoliiklasele, et seada halastus ja armastus oma elu nurgakiviks. "Pangem meeleparanduse sakrament jälle kesmesse nõnda, et inimesed võiksid kogeda Jumala halastuse ülevust omal käel ja iga pihile mineja jaoks saab sellest tõelise sisemise rahu läte."

ISBN 978-9949-7266-3-9 (epub)

IГ•IGE AEG HALASTUSE JAOKS

Püha Isa, kasTe võite öelda, kuidas sündis soov kuulutada välja Püha Halastuse Aasta? Kust tuli selleks innustus?

Mingit erilist otsustavat hetke ei olnudki. Asjad tulevad minu juurde iseenesest, need on Issanda teed ja need jäävad püsima palvesse. Ma kaldun mitte usaldama esimest reaktsiooni, mille minus tekitab mingi idee või mulle tehtud ettepanek. Ma ei usalda ennast mitte kunagi osaliselt seepärast, et mu esmane reaktsioon on tavaliselt vale. Ma olen õppinud ootama, usaldama Issandat, paluma Temalt abi, nõnda saan asju paremini eritleda ja juhendamist vastu võtta.

Ma võin öelda, et halastuse keskne tähendus, mis on minu jaoks Jeesuse kõige tähtsam sõnum, on saanud mulle aegamisi selgeks aastate jooksul preestrina töötades, tänu minu kogemusele pihiisana ja tänu paljudele elujaatavatele ja ilusatele lugudele, mida olen kuulnud.

Juba 2013. aasta juulis, kui oli kulunud ainult mõni kuu Teie paavstiks nimetamisest, pöördudes tagasi Rio de Janeiros peetud Maailma Noortepäevadelt, ütlesite, et meil on praegu halastuse aeg.

Jah, ma usun, et meil on praegu halastuse aeg. Kirik näitab oma emalikku poolt, oma emapalet inimkonnale, mis on haavatud. Kirik ei oota, et haavatud inimesed koputaksid ta ustele, ta otsib neid tänavalt, ta toob nad kokku, ta võtab nad avasüli vastu, ta hoolitseb nende eest, ta laseb neil tunda, et neid armastatakse. Ja nõnda, nagu ma siis ütlesin ja milles olen ka üha rohkem veendunud, on meil praegu kairós, meie aeg on halastuse kairós, halastuse suure võimaluse aeg. Kui Johannes XXIII avas pidulikult TeiseVatikani Üleilmse Kirikukogu, siis ta ütles: „Praegu soovib Kristuse Mõrsja karmina olemise relvade asemel kasutada halastuse ravimit.” Oma meditatsioonis „Mõtteid surmast” tõi õnnis Paulus VI oma vaimuelu olemusena välja püha Augustinuse pakutud sünteesi: vaesus ja halastus. Paavst Montini kirjutas: „Minu vaesus – Jumala halastus. Et võiksin vähemalt austada seda, kes Sa oled, lõpmatu helduse Jumal, paludes, võttes vastu ja pühitsedes Sinu sulnist halastust.” Püha Johannes Paulus II viis seda arusaamist edasi oma õpetuslikus ringkirjas „Dives in Misericordia“, milles ta kinnitas, et Kirik elab ehedat elu juhul, kui tunnistab ja kuulutab halastust, mis on kõige imekspandavam Looja ja Lunastaja kindlate omaduste hulgas, ning kui ta juhatab inimesed halastuse lättele. Lisaks seadis ta sisse Jumala Halastuse püha, kiitis heaks püha Faustyna Kowalska ja pööras eriliselt tähelepanu Jeesuse sõnadele halastuse kohta. Sellest rääkis oma õpetuses ka paavst Benedictus XVI: „Halastus on tegelikult Evangeeliumi sõnumi kese, see on Jumala enda nimi, Tema pale, millega Ta ilmutas ennast Vanas Testamendis ja nüüd täielikult Jeesuses Kristuses, Loova ja Lunastava Armastuse lihakssaamises. See halastusarmastus valgustab ka Kiriku palet ning toob ennast esile sakramentide, eriti meeleparandussakramendi kaudu ja samuti niihästi kogukonna kui ka üksikute inimeste armastustegudes. Kõik, mida Kirik ütleb või teeb, näitab, et Jumalal on halastus inimese vastu.”

Lisaks on mul pa