Unustuse piir

Sergei Lebedev

„Unustuse piir“ on väheseid Vene romaane, mis käsitleb Nõukogude Liidu aegse vangilaagrite süsteemi pärandit. Noor geoloog reisib Kaug-Itta saamaks selgust, kes oli tema elu päästnud pime naaber, salapärane Teine taat. Mahajäetud kaevanduste ja hüljatud barakkide vahelt leiab ta unustusse vajunud maailma, kus ohvreid ja timukaid eirata on lihtsam,kui kohutava minevikuga tõtt vaadata. Kummituslik lugu toob esile selle rüüstatud maa ilu, kus inimeste, masinate ja looduse koostöös hävitati miljoneid elusid. Tänapäeva Venemaal püütakse mineviku väärtegusid kollektiivsest mälust jõuliselt kustutada. Seda hinnatavam on Lebedevi meistriteos kui kirjanduslik katse päästa ajalugu unustuse hõlma vajumast. Kaunilt kirjutatud raamat, mida eisaa käest panna ega unustada. Meistriteos, mis seob Venemaa nõukogudeaegsed minevikuõudused oma lapsepõlve mõista püüdva inimese isikliku looga. Edward Lucas, ajakirja The Economist vanemtoimetaja Oluline raamat Venemaa olukorrasttänapäeval, tulvil poeetilisi kirjeldusi ja unustamatuid kujutluspilte, mille kutsuvad esile rahva sageli hoomamatud katsed mõista oma maa tumedat möödanikku. Jack F. Matlock jun, USA saadik Nõukogude Liidus1987-1991 Haarav ja tundeid äratav teos, miskisub tagasi tollesse hiljutisse aega, mida juba kiputakse unustama. Hämmastav, kuidas kahe inimese suhteloost kujundatakse terve epohhi ülevaade viisil, mida on võimatu unustada. Matti Piirimaa, raamatu tõlkija

Sergei Lebedev

Unustuse piir

Ei ole ta siinse maailma asukas ega ka surnu, hoopis midagi vahepealset…

В В В В Jossif Brodski

I

Seisan Euroopa piiril. Iga ookeani kohal kõrguv järsak paljastab siin kivide kollase luu ning inimihuga sarnaneva ookrikarva ja ergavpunase pinnase; luu mureneb lainelöökide toimel, tõusulaine õgib mulla ihu.

Ookean on aga nii ääretu, et silmad ei suuda seda haarata; näib, nagu langeks ta kohe vaatajale ja suruks pupillid nagu illuminaatorid sisse, paiskuks üha edasi, uputaks mõistuse täielikult. Ning ainult harvad mõtted, nagu Madeira või Kanaari saarte teravad vulkaanilised tipud, kõrguvad veel lainete kohal; need on mõtted eemaloleku ülevast külgetõmbest, silmapiiri tühjusest, mis kutsub seda ületama, kujutlusvõime jõul veest kergitama nagu Atlantist – uut mandrit, kus kõik on tundmatu, kus avarus ei tunne kartograafi kompassi ega sirklit.

Siin lõpeb Euroopa, kallas kahaneb, nagu tõmbuks kontinent kärbudes kokku, ja sa tunned nüüd esimest korda, et Maailmasaar pole möödunud sajandi alguse inglaslikult romantiliste geopoliitikute väljamõeldis; sa tunnetad selle kaldajoonega kokkusulavat piiri.

Sa tulid siia taigast ja tundrast, et näha Heraklese sambaid, tundma õppida maailma, kus sündisid atlandid, kes nüüd kannavad oma õlgadel sinu kodumaa sünget taevavõlvi, et hingata Gibraltari väravas kopse elustavat Vahemere õhku, kuid sa ei kohanud selle maailma vaheseina, vaid selle lõppu: Venemaal sündinule on siin endiselt oikumeeni äär, nagu arvasid vanad kreeklased.

See äär kätkeb endas väljakutset: ainult niisuguste surmaga võrdväärsete ilmetute vete taga asub uus, teistsugune elu; maismaa, maapind – järkjärgulisus, aga ookean tähendab selle järkjärgulisuse katkemist, nõuab vaimset pingutust, ülevat eesmärki, mille nimel võiks lahti öelda maapinna harjumuspärasest kindlusest ja astuda õõtsuvale laevalaele.

Seisan joonel, kus tundub, nagu saaks sealt edasi minna, kuid selleks tuleb sinna astuda kerge südame ja vaba hingega. Aga minu hing ja süda on tulvil mälestusi polaarjoone poole pürgivast otsatust avarusest, tulvil hauavaikust, mis ihaldab ainsatki sõna; tulvil silmisöövitavat lumeheledust – puutumatu lehe valevust – ja pimedust, mis sarnaneb leegilõõsaks muutumist ootava läikivmusta söe otsekui häilitud pinnaga – see on must nagu öö, must nagu kaevandus, kust hingamine on õhu välja kurnanud ja kus ei teata, mis on koiduvalgus.

Seetõttu ei peitu minu – maailma servale jõudnu – siht eespool, vaid taga: