Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest
Peeter Peetsalu
Selles raamatus heidame pilgu meie tuulistel randadel, saartel-laidudel ja kiviklibuste poolsaarekaelte tipus kõrguvatele tähtsamatele tuletornidele, nende meremärkide omanäolisusele, ajaloole, pisut ka ühiskondlikele oludele, mis on tinginud nende tuletornide püstitamise, töökorras hoidmise-säilitamise või hävingu. Ajalookäsitlusega koos pakutav kultuuritaust peaks aitama lugejal paremini mõista aega, kuhu meresõiduohutust tagavate tuletornide ja nendega seotud inimsaatuste kirev maailm kunagi kuulus. Kõik tuletornidega seonduv on ainulaadne ja köitev, rikas ning mitmekesine. Käesolev raamat pole lõplik käsitlus meie tuletornide märkimisväärselt pikast arenguloost, vaid tagasivaade aegade taha arhiiviürikute, mälestuste-meenutuste ja haruldaste fotode kaudu. NB! Raamat on epub3-formaadis ja avaneb ainult seadmete ja tarkvaraga, mis toetavad epub3-spetsifikatsiooni (nt i-Books rakendus, Azardi, Readium jne). Selle raamatu arvutis lugemiseks soovitame kasutada näiteks Google Chrome’i brauseri tasuta rakendust Readium: http://readium.org/
Peeter Peetsalu
MEREKULTUURILUGU
Eesti randade tuletornidest
TUUL KГ•NELEB MAAKEELES
Kadakapõõsas laulab tibatilluke lind,
viis otsib sГµnu.
Adru roostepunane köhimine vaikib hetkeks.
Tuul kГµneleb merdpidi maakeeles,
mГµtleb maadligi maameeles
aegamööda, aegapidi.
В В В В Kalju Lepik
    „Valguse riie ei vanu“
Tervitus lahe vastasrannalt!
Majakakultuuri au sees hoidmine ja tuletornide pärandi talletamine on viimastel aastatel leidnud tunnustust nii ühel kui ka teisel pool Soome lahte. Mõlema riigi ühine taotlus on säilitada ajaloolised majakatornid, nende õuepealsed ja tuletornilinnakute ehitised järelpõlvede tarvis.
See oli 1987. aasta, kui Soome hüdrograafiateenistuse viimane majakavaht viidi üle teisele teenistuskohale, sest nüüdses, arenenud meresõidumaailmas pole tuletornidel asukoha määramise objektidena ega ka päästetornidena enam nende varasemat tähendust. Püsielanikest tühjaks jäetud majakatornidesse asuvad sedamaid väledasti pesitsema niiskus ja korrosioon. Ajapikku kujundavad need majakaist otsekui allakäiguseisundisse langenud viirastuslikud merimardused.
Soome ja Eesti rannik, kus meie ühine mereline pärand paikneb, on sootuks erisugused. Eestipoolse 4000 kilomeetri pikkuse rannajoonega võrreldes on Soome liigendatud rannikujoon enam kui kümme korda pikem, seega siis 46 000 kilomeetrit. Soome mereterritoorium hõlmab ühtekokku 73 000 saart. Loendamatutest karidest palistatud Soome lahe põhjarannikut teatakse-tuntakse läbi aegade kui tõelist laevade kalmistut. Selle labürintlikes lahesoppides lookleb kaljusaarte (skääride) vahel Lõuna-Soome sadamaisse viiv laevasõiduteede võrgustik, mida mööda saavad isegi kõige suuremad alused ühtesoodu seilata Viiburist kuni Botnia laheni (Põhjalaheni). Avamerelt pääseb skääride vaheliste laevateede lähedusse üksnes väheste kohtade kaudu. Nendel läbipääsudel olnud oluline tähtsus ajal, mil end tuli kaitsta merelt läheneva vaenlase ründeohu eest.
Meritsi Tallinnasse suunduvatele rännumeestele tutvustati Soome akvatooriumi toonaseid mereteid 1251. aastal avaldatud itineraaris (purjetamisjuhises) „Navigatio ex Dania per Mare Balticum ad Estoniam“ („Taanimaalt Eestisse seilamise meresõidujuhend“). See Läänemere vanim meresõidujuhis on tallel Taani kuninga Valdemar II Võitja (1170–1241) omaaegse maksukohuslaste nimekirjaraamatu (kinnisvarade väärtuse registri, maakatastri „Codex ex-Holmensis A41“) lõppu köidetud lisana. Raamatus nõustati Taanimaalt Eestisse sõita kavatsevaid kipreid kasutama just nimelt Lõuna-Soome saarestiku kaudu kulgevat turvalist laevateed. Esmalt tuli purjetada piki Rootsi idaranniku skäärides suunduvat mereteed kuni Stockholmini. Seejärel jätkati merereisi Ahvenamaa ja Turu saarestiku kaudu kas Hankosse või Porkkalani, kust võeti edasine kurss risti üle Soome lahe Osmussaare või Tallinna suunas.
1696. aasta