Teosed I. Sokratese apoloogia. Phaidon. Kriton. Pidusöök. Charmides. Phaidros. Euthyphron

Платон

Vana-Kreeka filosoofi Platoni (427 347 e.Kr.) dialoogid on Õhtumaa filosoofia põhi. Tema mahukas kirjalikus pärandis sõnastatud küsimused on jäänud „filosoofia“ põhiküsimusteks tänaseni. Platonil saab filosoofia esmakordselt selgepiirilise sisu kindla uurimisvaldkonnana, mis nõuab kindlat mõtlemismeetodit. Dialoogide ammendamatu mitmekihilisuse ja mitmetimõistetavuse tõttu on Platon endiselt, ka 2350 aastat pärast surma, uuritavamaid „teemasid“ filosoofia ajaloos. Platoni „Teoste“ I köitesse on koondatud kõik seni eesti keeles ilmunud Platoni tervikteosed ja uusi tõlkeid („Phaidon“, „Phaidros“). Raamat annab pildi Platoni eesti keelde tõlkimise ajaloost ja hetkeseisust. „Sokratese apoloogia“ on Platoni kirjanduslik versioon Sokratese kaitsekõnest ateenlaste kohtu ees 399. a. e.Kr. „Kriton“ kajastab Sokratese surma-eelset vestlust sõber Kritoniga, kes püüab teda veenda vanglast põgenema. „Pidusöögi“ vestlusteema on armastus dialoogil on olnud tohutu mõju õhtumaisele „erose“ mõistele. „Charmidese“ keskmes on vooruse olemus. „Euthyphroni“ keskmes jumalakartlikkus ja -vallatus. Esmakordselt eesti keeles ilmuv „Phaidon“, kreeka proosa meistriteoseid, kirjeldab samuti Sokratese viimast päeva enne surma ning on põhiallikaid Platoni hinge- ja ideedeõpetuse tundmaõppimisel. „Phaidroses“ avaneb metafüüsika algne situatsioon (T. Luik).

Platon

TEOSED I

SOKRATESE APOLOOGIA

–

[17] Kuivõrd mu süüdistajad[1 - Kohtuprotsessil Sokratese üle (399. a. e.Kr.) oli esimeseks süüdistajaks noor tragöödiate autor poeet Meletos, kelle isa, tunnustuseta jäänud tragöödiate autori Meletose oli poeet Aristophanes korduvalt välja naernud. Kuid kõige kaalukamalt süüdistas Sokratest Anytos – jõukas Ateena nahatöökodade omanik, kes 401 e.Kr. oli aktiivselt võidelnud Ateena vabastamise eest 30 türanni võimu alt. Kolmandana süüdistas Sokratest oraator Lykon. Meletosele oli süüdistuskõne kirjutanud sofist Polykrates.] teid veenda suutsid, ateenlased, seda ma ei tea, aga nende süüdistuste tõttu oleksin iseennast peaaegu unustanud. Nad kõnelesid niivõrd veenvalt. Muide, õigupoolest ei rääkinud nad mitte midagi tõelähedastki. Kõige enam pani mind nende paljudest valesüüdistustest imestama aga see, et nad väitsid, nagu tuleks teil eelkõige selles suhtes valvel olla, et mina osava kõnemehena teid ära ei petaks.

[b] Et neil pole üldse piinlik, kui ma nende väite tegelikult otsekohe kummutan, see on minu arvates kõige häbiväärsem, sest ma ei ole ju mingi osav kõnemees, muidugi juhul, kui nad just ei pea kõneosavaks inimest, kes tõtt räägib. Kui nad aga kõneosavust silmas peavad, siis olen ma küll valmis nõustuma, et ma ei ole nende masti kõnemees. Nimelt nemad, ma kordan, ei rääkinud mitte ainsatki sõna tõtt, kuid minu käest kuulete te kogu tõe. Ent vannun Zeusi nimel, ateenlased, minult ei kuule te kaunite kõnekäändude ja väljenditega ehitud ilukõnet nagu nende [c] puhul,[2 - Sokrates rõhutab, et ta kõneleb sofistidest erinevalt. Samuti on teada, et Sokrates loobus talle valmiskirjutatud kaitsekõnest.] mina kõnelen lihtsalt, esimeste meeldetulevate sõnadega. Olen veendunud oma sõnade õigsuses, ja ärgu ka keegi teie seast oodaku midagi muud. Sest kahtlemata ei sobi enam minu eas teie ees, ateenlased, esineda toretseva kõnega nagu poisike. Ja siiski, ateenlased, palun ja anun teilt üht: kui kuulete, et ma end kaitstes kasutan samu sõnu, millega olen harjunud kõnelema turul vahetuslaudade juures, kus paljud teie hulgast on mind kuulnud, [d] samuti ka mujal, siis ärge sellepärast imestage ega lärmi tõstke. Sest olukord on selline: praegu astun esimest korda kohtu ette, olen juba üle seitsmekümne aasta vana[3 - 399 e.Kr. oli Sokrates 70-aastane.]. Siinse kõnepruugi järgi olen võhik, peaaegu võõramaalane. Kui ma aga tõepoolest oleksin võõramaalane, annaksite teie mulle ande