Järgneb ehk vestlused kärnkonnaga

James Robertson

Douglas Findhorn Elder on kehvas seisus. Ta sai just viiekümneaastaseks, läks lahku oma sõbratarist ja lasi ennast minema nügida töökohalt vinduva üleriigilise ajalehe toimetuses. Oma sünnipäeva õhtul leiab ta ootamatu uue sõbra: rääkiva kärnkonna. Nii algab pöörane jaht virvatulukestele, mis viib Douglase tema hubasest majast Edinburghis riigi teise otsa – terve tee kaugel Šoti mägismaa lääneosas asuva Glentaragar House’ini. Sellel reisil ootavad teda ees poolkuritegelik surnuvankrijuht, saja-aastane poliitiliselt sõjakas vanaema, lõhestunud isiksusega alkohoolik-täiskarsklane, hoolikalt välja töötatud skeem salaviskiga kaubitsemiseks, üsnagi lummava kreeka ninaga saladuslik naine ja võib-olla isegi katse leida lunastust ... Selles hiilgavalt sürrealistlikus mürglis tõestab James Robertson veenvalt, et elus olulised asjad – sõprus, romantika, oivaline linnaseviski – tulevad siis, kui sa neid kõige vähem oodata oskad.

Originaali tiitel: James Robertson To Be Continued or, Conversations with a Toad Penguin Random House 2016 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Kaer Kujundanud Anne Pikkov Copyright В© James Robertson, 2016 В© TГµlge eesti keelde. JГјri Kolk, 2018 ISBN 978-9985-3-4378-4 ISBN 978-9985-3-4417-0 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak TrГјkikoda OГњ Greif

Owen Fraser Stewartit (1973–2015) hellalt mäletades.

Ja Isla Catherine Isabel Macdonaldile (sГјndinud 2015)

Г¤ra Гјtle mulle

Гјtles warty bliggens

et universumis

ei ole sihti

see mГµte on pГјhaduseteotus

Don Marquis, „kärnkonn warty bliggens”

Autori märkus

Selle raamatu geograafiat ei maksa usaldada.

1

TГ„NAN, ET MUL TULLA LASKSID

Ma istun bussi number 11 Гјlemisel korrusel, me passime ummikus Edinburghis Lothian Roadil, ja mina saan viiekГјmne aastaseks.

Ma vaatan kella: on 12.15 päeval. Just see hetk. Täpselt pool sajandit tagasi ilmusin ma maailma.

Minus kerkib väike juubeldus, otsustan selle eos lämmatada.

Mul on võimalik tähistada seda sündmust niisuguse enesekindluse ja punktuaalsusega seepärast, et eelmisel õhtul otsisin ma välja oma sünnitunnistuse ja uurisin seda põhjalikult. Šotimaa sünnitunnistused ei piirdu üksnes sünnikoha ja -aja konkretiseerimisega, ära märgitakse ka kellaaeg. Selles, usun ma, erineb meie modus operandi meie sõpradest lõunas. Mul puudub vajalik teave, millised tavad on valdavad teistes võimkondades.

(Mu rind paisus patriootlikus uhkuses, kui nägin seda tähelepanelikkust pisiasjade suhtes. Me ei pruugi olla täiuslikud, aga jumala nimel, me teame, kuidas koostada sünnitunnistusi.)

Nüüd, kui upsakus on minus taas taandunud, turkab mulle pähe, et me oleme rahvas, kelle saavutuseks on saavutuste üles tähendamine.

Häbenen jalamaid nende vaatlusandmete magedust ja oma sõnamängu mannetust.

Pöördudes tagasi mu sünnipäeva puudutava temaatika poole, kaalun, kas peaksin tõusma ja teisi reisijaid teavitama. Ma võiksin paluda neil lakata – kasvõi hetkeks – tekstisõnumeid saatmast, netis surfamast, ajaleheks maskeeritud tasuta koomikseid lugemast või aknast välja vahtimast, kuna mul on neile midagi öelda: „Viiskümmend aastat tagasi, just sel hetkel, saabusin mina. Ma sündisin. Kas see pole imeline? Ma ei mäleta seda ise, aga see tõsiasi on protokollitud ja ma tahan seda teiega jagada.”

Otsustan sel moel mitte käituda. Esiteks, ma olen häbelik, minu meelelaad on alalhoidlik. Kui keegi väidaks minu iseloomu kohta, et reeglina, kui ma juhtun olema kaitserinnatise läheduses, ei pista ma selle tagant pead välja, ei oleks see päriselt väärtõlgendus. Veel enam, mu väitele võidakse nõuda kinnitust ja mul ei ole sünnitunnistust kaasas. See on mu isa lauasahtlis, seal, kus juba nii kaua, kui ma mäletan, asuvad identiteediga seostuvad dokumendid, kindlustuspaberid ja obligatsioonid. Neil vähestel puhkudel mu täiskasvanuelus, kui ma olen pidanud esitama sünnitunnistuse ametlikuks kontrolliks, olen selle a