Minu Euroopa perekond. Viimased 54 000 aastat
Karin Bojs
1980. aastatest alates on geeniteadus teinud läbi tohutu arengu, alates revolutsioonilistest uuendustest kriminalistikas, meditsiinis ja bioloogias kuni selleni, et on nüüd abiks ka arheoloogidele ja ajaloolastele. Rootsi teadusajakirjanik Karin Bojs otsustas pärast ema surma suguvõsauurimisega süvitsi minna ja saada geenitestide kaudu rohkem teada oma seosest ürgaja inimestega. Ta luges sadu teadusuuringuid, intervjueeris seitsetkümment maailma juhtivat teadlast ja reisis kümmekonda riiki, et mööda jälgi ajas tagasi liikuda. Raamatut kirjutama asudes seadis ta eesmärgiks seostada professionaalsete teadlaste uusimad teadmised Euroopa esiajaloost omaenda perekonnalooga. Tulemuseks on väga tavatu ja universaalne raamat Euroopa ajaloost alates esimesest sisserännulainest kuni tänapäevani: viikingitest, varastest Lähis-Ida põlluharijatest ja flööti puhuvatest koopainimestest Saksamaal ja Prantsusmaal. Ajalugu, mida ta kirjeldab, on meie kõigi oma. Me oleme omavahel sugulased. Ükskord ammu elasid kusagil meie ühised esiemad ja esiisad. DNA-lõimed seovad meid kõiki omavahel kokku. Raamat pälvis 2015. aastal Rootsi tunnustatuima kirjandusauhinna, Augustipreemia aasta parima mitteilukirjandusteose valdkonnas.
MINU EUROOPA PEREKOND VIIMASED 54 000 AASTAT
Originaali tiitel: Karin Bojs Min europeiska familj De senaste 54 000 åren Raamatu väljaandmist on toetanud Swedish Arts Council (Kulturrådet) Toimetanud Ene Mäe Konsultant Ana Rebane Korrektuuri lugenud Kai Nurmik © Karin Bojs, 2015 © Tõlge eesti keelde. Kadi-Riin Haasma, 2018 ISBN 978-9985-3-4317-3 ISBN 978-9985-3-4436-1 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda AS Printon
Anitale ja Göranile, kellelt mina sain oma geenid
MATUS
SAMAL AJAL KUI MA SEDA RAAMATUT KIRJUTASIN, suri mu ema Anita Bojs. Matustele kogunes sõpru ja tuttavaid – palju rohkem, kui ma oleks julgenud oodata. Sugulasi oli aga kõigest käputäis. Kõik mahtusid samale kirikupingile: minu vend ja mina oma kaasadega ning kolm pidulikult riietatud lapselast.
Oli varasuvi ja Göteborgi Vasa kiriku juures pargis õitsesid sirelid. Üheskoos laulsime psalmi „Nüüd õiteaeg on käes”. Ja seejärel „Maa on nii kaunis”. Selle olin valinud paari rea pärast, mis pakuvad minu meelest iseäranis palju lohutust: „Aastad ja ajastud tulevad ja lähevad, põlv järgneb põlvele lennates.”
Järgnenud ärasaatmisel pidasin kõne. Pöördusin eraldi lastelaste poole. Tahtsin, et nad tunneksid uhkust oma vanaema ja päritolu üle, vaatamata selle koosviibimise asjaoludele.
See vanaema, keda nemad olid tundma õppinud, oli eakas ja elu oli vajutanud oma pitseri. Paljutõotav karjäär oli lõppenud juba tema viiekümnendates eluaastates. Juba siis oli tal selja taga hulk raskeid probleeme: haigus, lahutus, konfliktid, alkoholisõltuvus …
Seetõttu rääkisin ärasaatmisel lastelastele ja teistele külalistele oma ema elu esimesest poolest. Viielisest üliõpilasest, kes hakkas Karolinska instituudis meditsiini õppima, kuigi oli tüdruk ja pärit lihtsatest oludest. Lapsepõlvekodust tööstusalevi algkooli ülemisel korrusel – minu vanaema Berta oli seal koolis õpetaja.
Tegu oli koduga, kus raha kГјll nappis, aga rikkaks muutsid selle koosolemised, muusika, kunst, kirjandus ja teadushuvi.
Ma tsiteerisin päevikut, mille olin leidnud emast järele jäänud asjade seast. Kaanel oli kiri „Eriti salajane”, see oli kirjutatud lapse käekirjaga. Seal kirjutas ta suvevaheaegadest Värmlandi vanaema juures – minu vanavanaema Karolina Turessoni juures. Kõigest neljakümne kilomeetri kaugusele jäi Norra piir. Seal möllas Teine maailmasõda. Ent kirjeldus sellest, kuidas tädilapsed üheskoos sätendava Värmelni järve ääres paadisillal mängisid, oli ometi tagasivaatena nii helge ja kaunis.
Ise ei ole ma kohtunud ei oma vanaema ega vanavanaemaga. Meie katkise pere arvukate probleemide tõttu nägin ma sugulasi üldse harva.
VГµib-olla seetГµttu