Fööniksi laps. 1. raamat

Barbara Erskine

Aastal 1218 sünnib otsekui tulest ebatavaline printsess, kelle müstilised võimed ja murdumatu vaim muudavad ajaloo käiku. Tulest sündinuna suudab ta tulest näha tulevikku, ent tuli toob talle ka kannatusi. Iidsest Walesi soost hoidja Rhonweni kasvandik Eleyne õpib kummardama iidseid jumalaid ja ta asub toetama keltide võitlust Inglismaa röövelliku kuninga vastu. Paraku napib tal jõudu ja tahet, et õppida tundma ja valitsema oma erakordseid ja üleloomulikke võimeid. Suutmatus nägemusi tõlgendada läheb maksma võimaluse ära hoida eesootavaid hirmsaid õnnetusi. Kui Eleyne jääb ilma kuningas Alexanderi armastusest ja on sunnitud jätkama kooselu sadistliku abikaasa Robertiga, näib, et jumalad on talle lõplikult selja pööranud ja teadmamees Einioni ennustusel, et Eleyne'ist saab kuningate vereliini ema, pole määratud täituda.

Barbara Erskine

Fööniksi laps, 1. raamat

TГ„NUAVALDUS

Selle raamatu kirjutamisel oli mulle suureks abiks väga paljude inimeste tugi ja õhin, siiski sooviksin eelkõige tänada genealooge ja arhivaare, kes aitasid mul seda lugu lahti kerida. Olen neile kannatlikkuse ja huvi eest väga tänulik.

Taas tahaksin tänada Janet Hanloni nõuannete eest, samuti Jane’i, kelle organiseerimisoskuse, abi ja heatujulisuseta oleks mu argine olevik võinud keskaja miasmidest nakatuda.

Enamik minu kangelanna elust möödus neljas suures kindluses. Fotheringhayst pole niisama hästi kui mitte midagi alles. Linnusemägi uneleb Nene’i jõe kaldal, uppunud mälestustesse skottide kuningannast Maryst, kes seal suri, ja Richard II-st, kes seal sündis. Veel varasematest lossiasukatest, Huntingdoni krahvist ja krahvinnast on jäänud vaid nõrk kaja.

Ka Kildrummy linnusest on alles vaid varemed, kuid kujutelmi äratavad varemed. Lapsepõlvest saadik olen seal palju kordi käinud, kuid kõige toredam oli viimane kord: Scott Kelman andis meile värvika ülevaate linnuse piiramisest ja tema isa Tom lisas üht-teist juurde.

Falklandi linnuses võttis meid vastu Elly Crichton Stuart, keda tahaksin tänada külalislahkuse ja lossi tutvustamise eest, samuti tema ja Thomas Puttfarkeni abivalmilt antud õpetussõnade eest vana lossi kohta.

Aitäh ka Kathryn ja Brian Gibsonile, kes võtsid meid soojalt vastu Pen-y-Brynis, muistse Aberi linnuse lummaval asemel, mille jälgi on nende kodu ümbruses tänini näha.

Lõpuks suur tänu Carol Blake’ile ja Rachel Hore’ile vankumatu toetuse ja julgustuse eest.

PROLOOG

LLANFAES, ANGLESEY, 1218

Külm täiskuu seilas kõrgel voogavate pilvede kohal, ükskõikne tõusuvete ja vahuharjaliste lainete vastu. Koja uksel silmitses üks naine Yr Wyddfa lumiseid tippe, mis sädelesid vete taga. Tema lähedal pimeduses ootas mees, vaikiv, liikumatu, sau kõvasti käte vahel. Einion Gweledydd oli pikka kasvu, hallipäine, karm, kannatlik. Varsti tuleb laps ilmale; laps, kelle saatust ta oli ette kuulutanud; laps, kelle käed hoiavad kolme krooni; laps, kelle ta nõuab Albioni muistsete jumalate omaks. Ta naeratas. Inglise naine oli kolm pikka päeva tuhudes vaevelnud ja sureb varsti.

Naise taga kojas oli tuli külma vastu üles tehtud. Tosin murelikku teenijat tungles karusnahkadega üle kuhjatud voodi ümber, kus lamas nende printsess, liiga kurnatud, et karjuda, ehkki valud käristasid tema habrast keha ikka ja jälle.

Llys’i mehed olid läinud, minema saadetud, et naised saaksid oma tööd teha.

Viimaks keeras Rhonwen uksele selja ning läks tule juurde. Ta vaatas, kuidas see koja keskel koldes sisises ja sülitas, kuidas suits tõusis keereldes nõgiste katusepalkide poole, nende vahelt august välja, tuulest aetud pilvedesse. Koit oli ligidal.

Tema selja tagant kostis printsess Joani karjatus. Rhonwen küürutas, võttis käputäie tammeoksi ja viskas leekidesse, kus need loitsid siniroheliselt, sooldunud meretuultest, mis piinasid ja väänasid kõiki saare kaldal kasvavaid puid. Mõnda aega neid vaadanud, keeras ta tulele selja ning läks voodi juurde.

Tulest lendas säde põranda niisketest lugades