Verest nГµretav habe

Daniel Galera

Vahetult enne surma paljastab isa pojale saladuse, mis puudutab vanaisa surma asjaolusid. Riiaka loomuga gautšo olevat tapnud omaenese kaaskodanikud unises linnakeses Atlandi ookeani kaldal. See olevat olnud omakohus. Või nii vähemalt räägitakse. Nimetu noormees suundub samasse linnakesse, isegi täpselt teadmata, miks. Ta elab tagasihoidlikku elu ja püüab oma vanaisa kohta rohkem teada saada. Ent elu läheb linnakeses aina keerulisemaks, kuni see muutub ilmselgelt ohtlikuks. „Verest nõretav habe“ on atmosfääriline, ühtaegu rauge ja pinev romaan, mis jutustab kaotatud armastustest, peretülidest, rääkimata saladustest ning raskustest kaasinimeste mõistmisel ja äratundmisel. Daniel Galera napis ja võimsas proosas rullub lahti avastuslik lugu, mis mõjub arhetüüpsena ja ilmutab end kui vägev ookean. Daniel Galera (snd 1979) on oma põlvkonna tuntuim Brasiilia kirjanik. Ta on avaldanud viis romaani, kirjutanud lühijutte, koomikseid ja esseid, lisaks tõlkinud ilukirjandust. „Verest nõretav habe“ on võitnud mitmeid auhindu ja see on tõlgitud enam kui kümnesse keelde. „Galera kirjutamisviis on suurejooneliselt müütiline, tema stiil veidralt realistlik ja selles on häirivalt tunda, et väikelinna tavalise pealispinna all on midagi korrast ära.“ – Maya Iaggi, The Guardian „Nagu romaani peategelanegi, on Galera ühtaegu nii armastaja kui võitleja ja tema romaan on hurmav. Selles on tugevat tõmmet. Lisaks on romaanil „Verest nõretav habe“ silmapaistev lõpplahendus. See annab mõista, et vähemalt mõnikord on rahu, armastus ja mõistmine ilmselgelt ülehinnatud.“ – Dwight Garner, The New York Times

Originaali tiitel: Daniel Galera Barba ensopada de sangue Companhia das Letras 2012 Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital Toimetanud Leena Tomasberg ja Leenu Nigu Korrektuuri lugenud Leena Tomasberg Kujundanud Maris Kaskmann Copyright © Daniel Galera, 2012 © Tõlge eesti keelde. Mele Pesti, 2018 ISBN 978-9985-3-4374-6 ISBN 978-9985-3-4427-9 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www. facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

DP-le

Olin seitsmeteistkümneaastane, kui mu onu suri, ja ma tean teda vaid vanadelt fotodelt. Mingil arusaamatul põhjusel ütlesid mu vanemad, et külla minemiseks peab algatus tulema temalt, ja keeldusid mind sel ettekäändel Santa Catarina rannikule viimast. Mind aga huvitas, kes ta selline on, ja ma juhtusin mõnikord üsna tema elupaiga, Garopaba linna lähedale, aga alati läks nii, et jätsin küllamineku järgmiseks korraks. Noorena tundub ülejäänud elu igavikuna ja me eeldame, et aega jääb kõigeks. Uudis onu surmast jõudis minu isani hiljem, sest ta oli eraldunud mägimajakese üksindusse São Paulo osariigis ja üritas seal oma uut romaani lõpetada. Minu onu uppus, päästes Ferrugemi rannas kividelt vette kukkunud suvitajat ühel kohutavalt tugeva tagasitõmbega päeval, mil kolmemeetrised lained lõid vastu randa. Suvitaja klammerdus poi külge ja peagi aitasid teised vetelpäästjad ta välja. Onu surnukeha ei leitud kunagi. Garopabas peeti sümboolsed matused, millest me osa võtsime. Ema näitas mulle kohta, kus oli onu esimene korter tänaseks maha lammutatud majas. Tolleaegsetel fotodel seisab otse mere ääres kaljude kohal beež kahekorruseline katuseterrassiga maja. Ranna ääres ei olnud veel kõrghooneid ja see oli hea ujumiskoht. Tänaseks muinsuskaitse alla võetud vanalinna elanikud teenisid toona veel elatist kalapüügiga, hiljem aga asendus see turistlike lõbusõitude korraldamisega. Tutvusime onu lese, väga luitunud tätoveeringutega heledanahalise naisega ja kahe väikese lapse, poisi ja tüdrukuga, kes olid mõlemad pärinud oma ema sinised silmad. Need olid minu nõod. Matusel oli vähe rahvast. Mu ema tabas seletamatu nutuhoog ja hiljem vahtis ta pool tundi merd ja rääkis omaette või justkui vestles kellegagi. Oli ka teisi inimesi, kes vaatasid merele, justkui ootaksid midagi, ja mul oli veider tunne, et kõik mõtlesid onule, k