Piiskop ja ristisГµda

Jonathan Lindström

Raamatus „Piiskop ja ristisõda 1206“ esitab arheoloog Jonathan Lindström põneva ja teedrajava loo esimesest rootsi talupoegade asustamisest Eestisse. Kroonikate, kirjade ning täiesti mahajäetud ja kinnikasvanud külade avastamise abil luuakse elav pilt kuningas Sverkeri ja Valdemar Võitja ajastu Põhjalast. Samas puudutatakse ajaloolisi müsteeriume, nagu Eketorpi linnuse kadumine ja Svea riigi esimene sõjaline katastroof. Ajaloo hämarusest tuuakse päevavalgele ka peapiiskop Andreas Suneseni seiklusterohke elu. Sunesen oli üks mõjukamaid Euroopa kirikutegelasi, Pariisis õppinud magister, paavsti sõber, kes sekkus suurpoliitikasse ja keda Prantsuse kuninga agendid jälitasid üle Alpide. Andreas juhtis suuri ristiretki üle Läänemere, mis muutsid Põhjala igaveseks. Käime koos temaga suurlinnades ja paganlikel äärealadel, kuninglikes linnustes ja ümberasujate taredes ning tutvume tema mõtetega sõjast, seksist, leivaküpsetamisest, naisepeksust, pedagoogikast ja ajaloo mõttest. „Piiskopis ja ristisõjas 1206“ astume varakeskaja inimeste lähedale, mõistame nende argipäeva ja liikumapanevaid jõude Euroopa sünniajaks kutsutud vägivaldsel ajastul.

Originaali tiitel: Jonathan Lindström Biskopen och korståget 1206: om krig, kolonisation och Guds man i Norden Norstedts 2015 Raamatu väljaandmist on toetanud Swedish Arts Council (Kulturrådet) Toimetanud ja korrektuuri lugenud Hille Lagerspetz Kujundanud Mari Kaljuste Biskopen och korståget 1206 © Jonathan Lindström, first published by Norstedts, Sweden, in 2015. Published by agreement with Norstedts Agency. © Järelsõna. Jonathan Lindström, 2018 © Tõlge eesti keelde. Ivar Rüütli, 2018 Läti Henriku Liivimaa kroonika tsitaatide tõlked: R. Kleis, Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Toimetanud ja kommenteerinud E. Tarvel. Tallinn, 1982. ISBN 978-9985-3-4399-9 ISBN 978-9985-3-4531-3 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

LUGU

Vanad on oma elutarkuses tähelepanelikult hoolitsenud tulevase sugupõlve eest hulga mõistlike asutustega ja pidanud silmas seda, millel võib ühisele kasule olla ülimalt suur tähtsus, nimelt seda, mis tugevdab ühtsustunnet sõprade seltsis, õigluse loomist nii väljas- kui seespool, vihkamist täis tüli ja lahkhelide kaotamist ja seda, et ära hoida hoolimatust, millega tänapäeva inimesed oma kaasasündinud kurjuses ja leidlikus kavaluses seavad püüniseid headele inimestele ja neile, kes elavad vaga elu; seetõttu on ülimalt rahuldust pakkuvas kindluses suure usinusega välja mõeldud ja leitud, et see, mis tähtsamates asjades õiglase ja heatahtliku korraldusega kinnitatakse, seal tuleb asjade seis arusaadavalt ja selgelt anda põhjalikus ja kirjalikus sõnastuses jäädvustamiseks, nii selleks, et tõde leiaks toetust ja armetute inimeste kavalus ei moonutaks kergesti lepinguid ja korda, milles heatahtlikud inimesed kokku on leppinud, ja et tõde neist asjadest ja sündmustest, mis on antud elavasse kirja, aegade jooksul ei ununeks.

– Ribe piiskop Omer (Orm) ühes 1190. aastatest pärinevas kirjas. Ta oli tuntud oma kõneosavuse poolest, kuid sellele, kes ei suuda tänapäeval seda kirjalikul kujul hinnata, võib kirja sõnumi kokku võtta nii, et enne oli parem ja et kõige kohta peab olema paber.

PГ•GENEMINE TAGASI

Minu seisukohast sai see lugu alguse ühel 1979. aasta novembrikuu ennelõunal, kui Stockholmi kohal liikusid hallisäbrulised pilved, mis piitsutasid linna kõrgendikke jäise vihmaga. Olin 17-aastane ja mind juhatati Ersta haigla palatisse mu bassihääle ja ankrutätoveeringuga koguka vanaisa juurde. Nüüd lebas ta seal metallvoodis, kõhn nagu väike rohutirts oma liiga suures pidžaamas. Istusin tema kõrvale ja hoidsin ta kätt. Olime enamasti vait. Ta oli maovähist kurnatud. Tegelikult olnuks jutuainet küll ja küll, kuid nüüd oli juba hilja. Paar päeva hiljem vanaisa suri ja teda leinates hakkas suguvõsa ajalugu mind tõsiselt huvit