Unenäojaht. Kujuteldava Vaikse ookeani uurimine

John Dunmore

Keskaja lõpuks jäid lapiku Maa teooria lõplikult hüljanud eurooplased silmitsi küsimusega: kui me elame keral, siis mis on selle kera teisel poolel? Uskumatud aarded, fantastilised elukad, pea alaspidi kõndivad inimesed – kõiki neid usuti seal leiduvat. Teele asuti nii seikluslustist, varanduste leidmise lootusest, soovist uusi maid ja rahvaid ristiusku pöörata kui ka ähvardavate karistuste eest põgenemiseks. Just need merereisid ja avastused andsid Euroopas aastakümneteks ainest paljudele kirjandusteostele „Robinson Crusoe“ laadsetest lugudest, laevahukkudest ja mereröövlitest kuni filosoofiliste romaanideni utoopiaühiskondadest. Tunnustatud Uus-Meremaa ajaloolase John Dunmore’i köitev raamat tutvustab avastusretki maailmamerel ja unenäona terendava hiiglasliku tundmatu mandri otsinguid, mida arvati asuvat Vaikses ookeanis.

John Dunmore

Unenäojaht

EessГµna

Meresõidu ja maadeavastuste ajalugu on tulvil saladusi ja segadusi. Inimese püüdeid avastada teda ümbritsevat ja omakorda selle ümbrust on alati mõjutanud tema kujutlusvõime. Läbi sajandite ja igapäevaelu raskuste, hirmu rõõmutu ja ohtliku tuleviku ees pani ellujäämislootus inimese unistama paremast maailmast, viljakamast maast, stabiilsemast ja rahumeelsemast ühiskonnast. Arvati, et kusagil teispool vikerkaart asub õnnelikum ja ohutum maa.

Iga sugupõlv loob paratamatult omaenda unistused vastavalt sellele, mida eelmine sugupõlv saavutas või mis tal saavutamata jäi. Maitsi või meritsi teele asuv maadeavastaja võtab omas napis pagasis kaasa teadmised, mis ta on saanud oma esivanematelt. Ja loomulikult kannab ta ka omaenda lootusi.

Ent kui usaldusväärsed need teadmised on? Kas iiri munk Püha Brendan avastas ikka Ameerika? Kas ta ikka asus oma lootsikuga Põhja-Atlandit ületama, seilas ümber Islandi ja nägi Põhja-Ameerika rannikut? Ning miks asus ta sellele teekonnale siis, kui teadaolevalt oli juba kuuekümnendates eluaastates? Rahvapärimuse järgi otsis ta pühakute tõotatud maad.

Tema merereis sisaldab kõiki varaste maadeavastuste elemente. Olemas on põletav soov avastada, olgu siis enda või kellegi teise hüvanguks, tahe tundmatuid rahvaid moraalselt päästa ning ka üldisi teadmisi edendada. Tulemusena leitakse tundmatud paigad tulvil salapära ja legende, millesse tulevased sugupõlved uskuma hakkavad, ent mida nad enam uuesti leida ei suuda. Brendani puhul oli tegemist Sargasso mere ning käputäie saartega, sealhulgas ka ühega, mis osutus hiiglaslikuks magavaks kalaks. Ja tervik säilis hästi – muu hulgas ka gobeläänina – tähtsas kirjatöös pealkirjaga „Navigatio Sancti Brendani“.

Narratiivid, üha uuesti räägitud lood merereisidest, saavutuste analüüs ja tõenäolised liialdused mängivad kõik tähtsat rolli meresõidu ajaloos. Need hõlmavad lugusid või müüte salapärastest maadest, salapärastest ja nüüdseks kadunud saartest, utoopiatest, kus inimkond on loonud ideaalse ühiskonna, või düstoopiatest, kus inimkond avaldub oma süngemates värvides.

Salapärane maailm ümber Euroopa, Aafrika ja Aasia rahvaste avardus äkitselt, kui teele asus Christoph Kolumbus ja avastas esmalt mandri, mida ta pidas Aasia osaks. Kuid hispaanlane Balboa ületas Panama maakitsuse ja avastas hiiglasliku ookeani, mis sai hiljem nimeks Vaikne ookean ning oli sedavõrd paljutõotav, ent ka sedavõrd ohtlik, et maailma ajalugu muutus igaveseks. Keegi ei saanud rahus puhata, enne kui see oli läbi uuritud.

Teele asusid loendamatud meremehed, kes kannatasid ja piinlesid nii vaimselt kui füüsiliselt, surid skorbuuti või muudesse ebameeldivatesse haigustesse ning pidasid lõpuni vastu üksnes tänu usule, et kusagil on olemas mingi kauge maa. See võis neile tuua kuulsust ja rikkust, päästa nende ja ka teiste hinged või rikastada nende suverääni impeeriumit. Aga enamjaolt ei olnud seal midagi peale lõputu ookeani, nende mõistatusliku ja hirmuäratava vaenlase, mis aeg-ajalt lasi valla metsikud, raevukad ja hukatuslikud to