Kiil merevaigus Võõramaalase sarja II osa 2. raamat
Diana Gabaldon
USA kirjaniku Diana Gabaldoni seiklusliku ja romantilise romaani „Kiil merevaigus“ tegevustik hargneb lahti Šotimaa muljet avaldava maastiku taustal ja viib pärast kahtekümmend lahusoldud aastat taas kokku Briti rindeõe Claire Randalli ja tema Šotimaa mägilasest armsama Jamie Frazeri. Claire on avaldanud oma täiskasvanud tütrele saladuse, kuidas ta maagilise kiviringi abil 20. sajandist 18. sajandisse sattus, ja nüüd on elukäik kandnud ta tagasi Lallybrochi mõisa. Näib, et Claire’il ja Jamiel siiski õnnestus muuta tulevikku ja kõrvaldada Šotimaa kohalt verise ülestõusu puhkemise oht. Kuid see läks peategelastele ränka hinda maksma, mistõttu enese ja teineteise leidmine nõuab ülimat tahtepingutust ning ootamatuid abinõusid. Hingematvad mägised panoraamid ja esimeste kartulite ühine muldapanek – kõik see näib Claire’ile ja Jamiele liiga kaunis, et olla tõsi. Ja tõepoolest – saatus koputab taas uksele. USA kirjaniku Diana Gabaldoni „Võõramaalase“ sarjas ilmunud raamatuid on saatnud terves maailmas suur edu. Raamatute põhjal on valminud samanimeline telesari, mida näeb sügisest ka Eesti televisioonis. Eesti keeles on varem samas sarjas ilmunud romaani „Võõramaalane“ esimene ja teine raamat ja romaani „Kiil merevaigus“ esimene raamat.
Originaali tiitel:
Diana Gabaldon
Dragonfly in Amber
Delacorte Press
1992
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ede KГµrgvee
Copyright В© 1992 by Diana Gabaldon
В© TГµlge eesti keelde. Lauri Vahtre, 2015
ISBN 978-9985-3-3459-1
ISBN 978-9985-3-3496-6 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2015
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
TrГјkikoda OГњ Greif
VIIES OSA
30
Lallybroch
Seda kohta nimetati Broch Tuarachiks mitme sajandi vanuse ringikujulise kivivareme järgi, mis kõrgus häärberi taga mäenõlval. Mõisarahvas ise kutsus mõisa Lallybrochiks. Niipalju kui ma aru sain, tähendas see „laiska torni”, mis kõlas sama mõttetult kui „põhja suunas vaatav torn” ümmarguse põhiplaaniga ehitise kohta.
„Kuidas saab üks ümmargune asi olla näoga põhja poole?” küsisin ma, kui me hanereas mööda kanarbiku ja raudkividega kaetud pikka nõlva allapoole laskusime, juhtides oma ratsusid ratsmeidpidi mööda punahirvede poolt kevadisse rohelusse tallatud käänulist rada. „Tal ju ei ole esikülge.”
„Aga tal on uks,” kostis Jamie asjalikult. „Uks on põhja poole.” Rada muutus järsemaks ja ta otsis hoolikalt kindlamat jalaalust, sisistades läbi hammaste hoiatavalt hobusele, kes talle järgnes. Ratsu lihaselised reied mu ees tõmbusid äkki pingule, tähelepanelik samm taandus ettevaatlikuks tippimiseks, mille juures kabi märjal maapinnal alati mõne tolli libises, enne kui hobune järgmise sammu riskis teha. Need olid kõrgekasvulised, ilusad loomad, ostetud Invernessist. Väikesed sitked mägihobused oleksid järsul mäeküljel märksa paremini hakkama saanud, kuid needsinased – kõik märad – olidki mõeldud tõuaretuseks, mitte tööloomadeks.
„Hea küll,” ütlesin üle hirverajaga ristuva ojakese astudes. „Sellest saan ma aru. Aga Lallybroch? Mis mõttes laisk torn?”
„Ta on sutsu viltu,” vastas Jamie. Nägin ta kukalt, mis oli jalale tuge otsiva inimese kombel keskendunult alla kummardunud, jättes mõned vasekarva juuksesalgud mäenõlval tõmbava pärastlõunabriisi mängida. „Majast see eriti ei paista, aga kui sa lähed lääneküljele, siis näed, et ta on veidi põhja poole kaldu. Ja kui ülemise korruse sellest piluaknast, mis on ukse kohal, alla vaadata, siis sa kalde tõttu seina ei näegi.”
„Ma kujutan ette, et kolmeteistkümnendal sajandil ei teatud seatinavuukidest veel midagi,” tähendasin ma. „Paneb päris imestama, et ta pole kokku kukkunud.”
„Oh, ta on õige mitu korda kokku kukkunud,” ütles Jamie tugevnenud tuule tõttu veidi häält tõstes. „Siinne rahvas ehitas ta lihtsalt uuesti üles; küllap ta sellepärast viltu ongi.”
„Ma näen! Ma näen!” kostis mu sel