Ühe liivimaalase mälestused. Kindralmajor Woldemar von Löwensterni mälestused

Woldemar von Löwenstern

Napoleoni sõjad 19. sajandi alguses tähendasid Euroopa ajaloo ja sõjanduse jaoks suuri muudatusi. Suuri muudatusi tähendasid nad ka inimeste jaoks, kes nende keerisesse jäid. Ühe sellise mehe mälestused on koondatud siinsesse raamatusse. Nagu paljud baltisaksa aadlikud, pidas ka Raasiku mõisas sündinud Woldemar von Löwenstern (1776–1858) tsaari teenimist loomulikuks. 17-aastasena astus ta Vene sõjaväeteenistusse, liitus peatselt ratsakaardiväega ja tegi tsaariarmees pika, mitmekülgse ning eduka karjääri. 1858. aastal ilmunud Löwensterni mälestused sõjateenistusest on üllatavalt mitmekihilised, siin leiavad kajastamist tema sõjameheelu ilusam pool, teenistus kindral Kutuzovi ja Barclay de Tolly lähikonnas, huvitavad ülesanded ja lõbus elu vallutatud Pariisis, ent samuti tagasilöögid ja tagakiusamine, usaldamatus tema kui mittevenelasest ohvitseri vastu, sõjaretkede raskused ja koledused, õnnetu isiklik elu – naise ja laste varajane surm. Tänapäeva lugejale pakub raamat unikaalse võimaluse jälgida lähedalt Napoleoni sõdu, pääseda ligi keisritele ja väejuhtidele ja olla tunnistajaks Eestist võrsunud kõrge sõjaväelase seiklustele mitmel pool Euroopas ja Venemaal. E-raamat ei sisalda pilte.

Woldemar von Löwenstern

Ühe liivimaalase mälestused. Kindralmajor Woldemar von Löwensterni mälestused

EessГµna

Need mälestused on kindral Woldemar von Löwensterni päevikute, kirjade, suuliste jutustuste nagu ka teiste kindlate andmete järgi aastal 1850 kokku pandud ning kindrali enese poolt läbi loetud, parandatud ja tunnustatud kui tõde ja kogu hingest kirjutatu. Nende siht on tema läbi elatud aja kombed, olukord ja silmapaistvad isikud talletada ning neid ei tohi ära vahetada prantsuskeelsete memuaaridega, mille kindral on oma käega kirja pannud ning sõjaministeeriumi arhiivi andnud.

В В В В Peterburi, 1851

В В В В S.[1 - S.В = Friedrich von Smitt]

ESIMENE OSA

1777–1796

Algus. SГјnd, kasvatus, teenistusse astumine

Kui Saksa ordu raugastunud komtuur (liivimaalane kujutab seda pilti endale ette) pärast elu täis ohte, sõjahädasid ning mõõgahoope talle ühes ordulossidest eraldatud tuppa asus, võisid talle soojas vammuses ja laiades pükstes tema kunagised hädad, võitlused, võit ja kaotus piltidena elavnedes tihti meenuda. On kurb mõelda, et ta oleks võinud kergesti kohale kutsuda logeleva lossikaplani, et talle mõned seiklusi täis lehed sule alla anda – ja ta ei teinud seda. Kui meelsasti loeks tänane maailm neist vanadest sündmustest! Kuna ma nende üleskirjutamata ja seetõttu kadunud piltide pärast kurbust tunnen, mõtlen ma sellele, et ka mina, juba ammu sadulast maha tulnud ratsanik, kes majaseinte vahel istub, võiks jutustada nii mõnestki vaprast ja kuulsusrikkast sõjaretkest koos mõne silmapaistva sündmusega. Olen alles hoidnud pilte elust, mida võiks veel mõnuga vaadelda, kuna need, kes neid läbi elasid, puhkavad juba ammu viimsetes kitsastes ja pimedates tubades. Kaplanit mul küll kohale kutsuda pole, aga ma ei vaja teda ka. Sekretär hoiab mu kirjutised korras ja nii lasen ma käel, mis on muidu harjunud mõõka ja püstolit hoidma, trööstituna üle paberi joosta kirjutussulega, mis on samuti terav ja terasest.

Ma nägin ilmavalgust aastal 1777 Raasiku lossis Harjumaal Eestis. Minu noorus ei möödunud üksildasena. Mind ümbritsesid armsad, mulle kallid õed-vennad, vanemad ja nooremad. Ma mäletan neid kõiki varases lapsepõlves ja hilisemates aastates sügava armastusega ja mainin kõiki neid eriti jutustuse käigus, niipea kui mõni sündmus mu jutu ühe või teise peale viib. Kõigi nende meenutuste peale seab end minu isa, vabahärra Hermann Ludwig von Löwensterni pilt, kes Eestimaa provintsi (tollal hertsogkonna) maanõunikuna selle omavalitsuse ühe lugupeetavama eestseisuse liige oli, jõuka mõisnikuna end kõigile külalislahke naabrina näitas ja eriti leebe härrana oma eestlastest maakasutajate poolt kiidet