Komarr

Lois McMaster Bujold

Komarri planeet võiks olla üksainus imekaunis aed – kui selle nimel veel tuhat aastat vaeva näha. Või ka eluks kõlbmatu kõnnumaa, kui terraformimine peaks ebaõnnestuma. Nüüd aga purustas kursilt kaldunud kosmoselaev terraformimise jaoks hädavajaliku päikesepeegli. Põhjusi saadetakse välja selgitama Barrayari värskeim Keiserlik Audiitor lord Miles Vorkosigan, kellesse ei suhtuta planeedil aga kuigi soojalt, kuna tema isa on kurikuulus Komarri Lihunik. Kas aastakümneid Barrayari võimu all olnud komarrlased hauvad salajas endiselt mässuplaane? Kas aina keerulisema juhtlõngadepuntraga maadlev Miles saab kedagi usaldada või tuleb tal seekord loota ainult iseendale? Vorkosigani saaga järjekordses osas võib taas leida Bujoldile nii omast põnevust, huumorit ja hoogu.

Lois McMaster Bujold

Komarr

Esimene peatГјkk

Komarri pärispäikese viimane hõõguv servake vajus madalate küngaste taha läänepoolsel silmapiiril. Selle taga venis üle taevakummi tehispäikese peegeldatud hõõgus, mis tõusis esile eredas kontrastis tumeneva, lillatoonilise sinaga. Kui Jekaterin nägi Komarri pinnalt esimest korda kuusnurkset päikesepeeglit, meenutas see talle otsekohe uhket talvepidustuste kaunistust, mis rippus heasoovliku ja trööstivana taevas nagu tähtedest koosnev lumehelves. Nüüd naaldus Jekaterin oma kodu rõdupiirdele, kust avanes vaade Serifosa kupli keskpargile, ning silmitses tõsiselt valguspihu, mis tungis viltu läbi kumera klaasi tema pea kohal. Päikesepeegel hiilgas petlikult liiga tumeda taeva taustal. Kolm tähe-lumehelbe kuuest kettast ei säranud üldse, keskmine, seitsmes, oli aga varjutatud ja tuhm.

Jekaterin oli lugenud, et vanad maalased pidasid muutusi muidu kellavärgina toimivas taevas – komeete, noovasid, langevaid tähti – kõhedateks enneteks, mis kuulutasid ette looduslikke või poliitilisi katastroofe, „tähed kuulutavad õnnetust” oli levinud väljend, juba see näitas, millist tähtsust taevale omistati. Tähesüsteemisisese maagiveolaeva kahe nädala tagust kokkupõrget peeglikompleksiga, mis andis lisa Komarri päikeseenergiale, võis kindlasti pidada katastroofiks, otsekohe oli see seda poolele tosinale tehispäikese komarrlasest töötajale, kes surma said. Kuid tundus, et katastroof jätkub aegluubis, suletud kupleid, kus paiknes planeedi elanikkond, oli see seni mõjutanud ainult vaevu. All pargis paigutas tööliste rühm kõrgetele taladele lisavalgustust. Samasuguste hädapäraste meetmete kasutuselevõtt linna toidutootmiseks mõeldud kasvuhoonetes oli ilmselt juba peaaegu lõpetatud, kui töölisi ja varustust sai suunata nii puhtalt dekoratiivset ülesannet täitma. Ei, tuletas Jekaterin endale meelde, ükski taim kupli all pole ainult dekoratiivne. Iga taim annab oma tillukese panuse bioloogilisse reservuaari, mis siin elu üleval hoiab. Aiad kuplite all jäävad ellu, nende inimestest sümbiondid hoolitsevad nende eest.

Kuplisüsteemidest väljaspool, habrastes kasvandustes, mis üritasid suure vaevaga tervet planeeti looduslikult muuta, oli asi hoopis teine. Jekaterin teadis numbreid, mida arutati tema kodus õhtusöögilaua taga juba kaks nädalat, päikesevalguse vähenenud protsente ekvaatoril. Päevavalgus oli muutunud tuhmiks nagu talvel – ainult et igal pool üle terve planeedi ja see aina kestis… mis ajani? Millal remonditööd lõpevad? Millal need üldse algavad, kui juba jutuks tuli? Sabotaažina – juhul kui tegu oli olnud sabotaažiga – oli hävitustöö seletamatu, pooliku sabotaažina veelgi seletamatum. Kas nad üritavad uuesti? Juhul kui olid olemas mingid „nemad”, juhul kui tegu oli jubedusttekitava pahatahtlikkusega, mitte lihtsalt jubedusttekitava õnnetusega.

Jekaterin ohkas, pööras vaatele selja ning lülitas sisse kohtvalgustid, mille oli ise oma tillukese rõduaia jaoks üles seadnud. Mõned Barrayari taimed, mille ta oli kasvama pannud, olid valgustuse osas iseäranis pirtsakad. Jekaterin kontrollis valgust mõõdikuga, nihutas kaks hirvetapuvääti lampidele lähemale ja pani taimeri