Назад к книге «Maapõu. I osa. Deemoni sarja 5. raamat» [Peter V. Brett]

MaapГµu. I osa. Deemoni sarja 5. raamat

Peter V. Brett

Ennemuistsetest aegadest luusisid öös verejanulised deemonid, hõrendades inimkonna laialipillatud riismeiks, keda kaitses pooleldi unustatud võlukunst. Siis kerkis esile kaks sangarit – lähedased kui vennad, aga lahutatud kibeda reetmise läbi. Arlen Põldaja sai kuulsaks Maalingutega Mehena, temale tätoveeritud vägevad loitsumärgid võimaldasid lüüa deemoneid käsivõitluses. Võlujõuliste loitsurelvadega Jardir kuulutas enese Päästjaks, ammutõotatud ühendajaks, et juhtida inimsugu võidule Sharak Ka’s – viimses deemonitevastases sõjas. Ent Arleni ja Jardiri pingutused viia sõda deemonite juurde ähvardavad nüüd tuua lõpu kõigele kalliks peetule – tulekul on sülem. Sõja künnisel pole inimkonnal pääsemislootust, kui just Arlen, Jardir ja Arleni naine Renna ei suuda painutada oma tahte alla vangistatud deemonivürsti, et riuklik olend juhataks nad Maapõue, kus Deemonite Ema sigitab ammendamatut armeed. Kuni nende usaldusalused Leesha, Inevera, Ragen ja Elissa üritavad koondada Vabade Linnade rahvast, algab meeleheitlik rännak sügavikku, kurjuse lätetele. „Maapõu”, mis ilmub eesti keeles kahes köites, on Peter V. Bretti viieosalise Deemonite sarja viimane jagu. Eelmised raamatud olid „Maalingutega mees”, „Kõrbeoda”, „Päise päeva sõda” ja „Pealuutroon”.

Originaali tiitel: Peter V. Brett The Core Del Rey an imprint of Ballantine Books 2017 Toimetanud Mari Klein Korrektuuri lugenud Mare LГµokene Kaane kujundanud Toomas Niklus Copyright В© Peter V. Brett 2017 Reprinted by arrangement of Peter V. Brett and JABberwocky Literary Agency В© TГµlge eesti keelde. Lauri Saaber, 2018 ISBN 978-9985-3-4391-3 ISBN 978-9985-3-4475-0 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak TrГјkikoda OГњ Greif

Sirena Lilithile, kes on juba muutnud mu elu lugematuil viisidel

PROLOOG

VANGIVAHID334 pN

„Tulekul on sülem.”

Deemonisoost kuninglik kaasa Alagai Ka rääkis inimese, lihtsureliku suu läbi, keda nad kutsusid Shanjatiks. Kaasa lebas väeringi kütkendatuna, ent oli lõhkunud ühe luku ja võtnud lihtsureliku üle, enne kui tema vangistajad jõudsid reageerida.

Tahe lömastatud, polnud Shanjat nüüd palju enamat hüpiknukust, ja kuninglikule kaasale valmistas naudingut valu, mida see äratas tema vangistajates. Ta nihutas lihtsureliku jalgu, et tajuda keha. Järeleaimajaist vähem kasulik, kuid tugev ja relvastatud maapinnalojuste algeliste relvadega, ning tundesidet kuningliku kaasa vangistajatega saaks ta rakendada.

„Mida Maapõue see tähendab?” nõudis Avastaja. Too, keda teised hüüdsid Arlen või Par’chin. Kes suutis teisi mõjutada, ehkki see polnud tõeline ülemvõim.

Kuninglik kaasa sisenes lihtsureliku keelekeskusse, kasvatades soravust inimeste pruugitud suhtlusvahendi – algeliste uratuste vallas. „Kuninganna munemisaeg on ligi.”

Avastaja kohtas lihtsureliku pilku ja ristas rinnal käsivarred. Tindiga ihusse söövitatud loitsumärkides tuksles vägi. „Teadagi. Mis on sel mingi sülemiga pistmist?”

„Te püüdsite mu kinni, tapsite mu tugevaimad vennad,” ütles kuninglik kaasa. „Ei jätnud teadvuste õukonda küllalt vägevaid, et takistada noorkuningannasid ema tühjendamisel võlujõust ja küpsuse saavutamisel.”

Avastaja kehitas õlgu. „Kuningannad tapavad üksteist ise, kas pole? Sealsamas lõimetissaalis, ja tugevaim võidab taru omale. Parem äsja koorunud kuninganna kui täisküps.”

Kuninglik kaasa pidas lihtsureliku silmi ainiti Avastajal, jälgides enda silmadega ülejäänud aurasid toas.

Selgelt kõige ohtlikum oli Teadvustetapja keebi, oda ja krooniga relvastatud Pärija, keda kutsuti Jardiriks. Juhul kui Pärija otsustaks ta tappa, poleks kuninglikul kaasal loitsuringi aheldatuna erilist lootust, ning Shanjati orjastamine ajas Pärijat hullupööra raevu.

Ent Pärija aura oli reetlik. Kuigi kuninglikku kaasat himustati tappa, va