LГµpetamata minevik

Julian Fellowes

Romaan telesarja Downton Abbey stsenaristilt. „Damian Baxter oli üks Cambridge’i sõber. Me saime tuttavaks umbes siis, kui ma 1960ndate lõpus nii-öelda hooaega alustasin, see hõlmas kõiksugu peenemaid seltskondlikke üritusi. Tutvustasin talle paari sõbrannat. Nad võtsid ta omaks ja trallisime mõnda aega koos Londonis ringi.“ Ligi nelikümmend aastat hiljem vihkab jutustaja Damian Baxterit ja parema meelega unustaks nende viimase katastroofilise kohtumise. Aga kui vanast sõbrast on ikka tore kuulda, siis veel põnevam on kuulda vanast vaenlasest, mistõttu võtab ta vastu rikka ja sureva Damiani kutse, mille järel too palub tal üles otsida kunagine sõbratar, kes väidab anonüümses kirjas, et Damian tegi talle hävitavalt mõjunud debütandiaasta jooksul lapse. Otsirännak viib jutustaja uuesti pöörasesse 1960ndate Londonisse, kus kõrgklassi vanemad üritasid tütardele head partiid leida, sellal kui keegi sokutas Madame Tussaud' vahakujude muuseumis toimunud ballil koogi sisse kanepit. See oli aeg, kus justkui kõik oli muutumises – ja oligi, kuid mitte alati oodatud suunas. „Lõpetamata minevik“ võimaldab Julian Fellowesil näidata end parimast küljest – see on romaan saladustest, seisustest ja maailmast muutuste keerises.

Julian Fellowes

LГµpetamata minevik

Emmale ja Peregrine’ile,

kelleta ma ei saaks eales sГµnakestki kirja

DAMIAN

ESIMENE

London on minu jaoks nüüdseks linn täis kummitusi ja mina olen seal uitlev tont. Linnas ringi liikudes sosistaks justkui iga tänav, väljak ja puiestee mõnest ammusest ajajärgust mu elus. Kõigest põgus tiir Chelseas või Kensingtonis juhatab mu ikka mõne ukseni, kus kunagi olin teretulnud, kuid tänaseks võõras. Näen end ühtäkki, uuesti noor ja teel mõnele ammu unustatud trallile, seljas justkui mõne sõjast räsitud Balkanimaa rahvarõivad. Alt laienevad laperdavad püksid, satside ja tõstetud kraega särgid – mis meil küll arus oli? Ja vaadates seda kummitust, nooremat ja saledamat ennast, näen tema kõrval jalutamas lahkunute varje – vanemad, tädid ja vanaemad, vanaonud ja nõod, sõbrad ja kallimad, kes on nüüdseks lahkunud kas siitilmast või vähemalt minu elust sellisena, nagu see nüüd on. Räägitakse, et inimene hakkab vanaks jääma, kui minevik muutub olevikust tõelisemaks, ja juba tunnengi kadunud kümnendite sõrmi klammerdumas ümber mu kujutlusvõime, nii et lähiminevik tundub selle kõrval kuidagi hallim ja vähem kirgas.

Mistõttu on igati mõistetav, et mind jahmatas, kuid samas äratas ka huvi, kui leidsin eest kirja Damian Baxterilt, mis lebas iga päev mu kirjutuslauale kuhjuvate arvete, tänuläkituste ja palvete seas lüüa kaasa mõnes heategevuslikus projektis. Ma ei oleks seda eales osanud oodata. Me ei olnud kohtunud ligi nelikümmend aastat ega suhelnud meie viimasest kohtumisest alates. Ma tean, et see tundub veider, kuid olime elanud eri maailmades, ja ehkki Inglismaa on mitmes mõttes väike riik, on see siiski piisavalt suur ja meie teed ei ristunud kogu selle aja kordagi. Kuid minu üllatuse taga oli teinegi, lihtsam põhjus.

Ma vihkasin teda.

Sain esimesest pilgust aru, kellelt see kiri on. Käekiri ümbrikul oli tuttav, ehkki muutunud nagu kunagise lemmiklapse nägu aastate pika ja halastamatu töö järel. Kui ta oleks mulle üldse enne toda hommikut pähe tulnud, ei oleks ma siiski uskunud, et miski siin ilmas võiks ärgitada Damiani mulle kirjutama. Või mind talle. Samas kinnitan kohe, et see ootamatu saadetis ei tekitanud minus sugugi pahameelt. Mitte vähimalgi määral. Vanast sõbrast on alati tore kuulda, kuid minu vanuses on vahest veel põnevam kuulda vanast vaenlasest. Vastupidi sõbrale võib vaenlane su mineviku kohta paljastada midagi, mida sa veel ei teadnud. Ja kui Damian ei olnud otseselt aktiivne vaenlane, oli ta endine sõber, mis on muidugi veel märksa hullem. Olime lahkunud tüliga, metsiku ja kontrollimatu viha hetkel, mida võimendasime teadlikult sildade põletamise lõõmaga, ning läksime eri teed, ilma et ol