Janu
Jo Nesbo
Ohver leitakse oma kodust tapetuna, kaelal hambajäljed. Tema keha on verest tühi. Kas tegu võib olla vampirismiga – vastuolulise nähtusega, mille olemasolu üle psühhiaatrite ringis ägedalt vaieldakse? Peagi selgub, et ohvreid seob peale tapmisviisi veel midagi – nad kõik kasutasid populaarset kohtingurakendust Tinder. Raske juhtumi lahendamiseks palutakse appi endine uurija Harry Hole, kellel on politsei aitamiseks ka isiklik motiiv – mõrvar, kes pääses minema. Jo Nesbø on üks maailma olulisemaid krimiautoreid. Tema raamatuid on müüdud üle 30 miljoni eksemplari ja tõlgitud rohkem kui 50 keelde. „Janu“ on Jo Nesbø üheteistkümnes Harry Holest kõnelev romaan.
Originaali tiitel: Jo NesbГё TГёrst Aschehoug 2017 This translation has been published with the financial support of NORLA Toimetanud Brita Kaasik Korrektuuri lugenud Kairi Vihman Kujundanud Eiko Ojala Copyright В© Jo NesbГё, 2017 Published by agreement with Salomonsson Agency В© TГµlge eesti keelde. Kadri Rood, 2018 ISBN 978-9985-3-4385-2 ISBN 978-9985-3-4480-4 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak TrГјkikoda Greif OГњ
Proloog
Ta vahtis valgesse eimiskisse.
Nii, nagu oli teinud peaaegu kolm aastat.
Keegi ei näinud teda ja tema ei näinud kedagi. Välja arvatud neil kordadel, kui uks avanes ja sellest pääses välja piisavalt auru, et oli võimalik hetkeks alasti meest näha, enne kui uks jälle kinni vajus ja kõik uttu mattus.
Saun suletakse varsti. Ta oli Гјksi.
Ta tõmbas valge froteehommikumantli keskkoha ümber tugevamalt kinni, tõusis puuistmelt ja läks välja, möödus inimtühjast basseinist ja sisenes riietusruumi.
Ei mingeid voolavaid dušše, türgikeelseid vestlusi ega paljaid jalgu põrandaplaatide vastu tatsumas. Ta uuris end peeglist. Libistas sõrme üle viimasest operatsioonist jäänud armi, mida veel näha oli. Uue näoga harjumine oli aega võtnud. Sõrm jätkas teed kaela mööda alla ja üle rinna ning peatus seal, kus tätoveering algas.
Ta avas garderoobikapi tabaluku, tõmbas püksid jalga ja pani mantli veel niiske hommikumantli peale. Sidus kingapaelad kinni. Veendus veel kord, et on üksi, enne kui läks kapi juurde, millel oli sinise värviplekiga koodlukk. Keris ette numbrid 0999. Eemaldas luku ja avas kapiukse. Uuris kapis olevat suurt ilusat revolvrit, enne kui selle punasest pidemest kinni võttis ja revolvri mantlitaskusse pistis. Siis võttis ta ümbriku välja ja avas selle. Võti. Aadress ja täpsem info.
Kapis oli veel Гјks asi.
Mustaks värvitud, rauast.
Ta hoidis seda ühe käega valguse käes, uuris imetlusega sepatööd.
Tal tuleb seda pärast pesta, lausa nühkida, kuid mõte selle kasutamisest erutas teda juba.
Kolm aastat. Kolm aastat valges eimiskis, sisutute päevade kõrbes.
On aeg. On aeg elust ammutada.
On aeg naasta.
Harry ärkas võpatades. Vahtis magamistoa hämarusse. See oli jälle tema, ta oli tagasi, ta oli seal.
„Kas luupainaja, kullake?” Sosistav hääl tema kõrval oli rahulik ja soe.
Harry pööras end tema poole. Naise pruunid silmad uurisid teda. Kummitus kahvatus ja kadus.
„Ma olen siin,” ütles Rakel.
„Ja mina olen siin,” vastas Harry.
„Kes see seekord oli?”
„Eikeegi,” valetas ta ja pani käe Rakeli põsele. „Maga.”
Harry sulges silmad. Ootas, kuni oli kindel, et ka Rakel on seda teinud, enne kui enda omad uuesti avas. Ta uuris naise nägu. Seekord oli ta meest metsas näinud. Rabamaastik, mis oli mähkunud nende ümber voogavasse valgesse uttu. Mees oli käe tõstnud ja midagi Harry poole suunanud. Harry nägi vilksamisi tema paljale rinnale tätoveeritud deemoninägu. Siis oli udu tihenenud ja mees oli kadunud. Jälle kadunud.
„Ja mina olen siin,” sosistas Harry Hole.
ESIMENE OSA
1. peatГјkk
Kolmapäeva õhtu
Jealousy Bar oli peaaegu tГјhi, aga sellest hoolimata oli raske hingata.
Mehmet Kalak uuris leti ääres olevat paari, samal ajal kui ta nende klaasidesse veini valas. Neli külastajat. Kolmas oli mees, kes istus üksi ja võttis tibatill