TГјtar suitsust ja luust

Laini Taylor

Noor kunstiõpilane Karou kistakse Prahas julma ebamaisesse sõtta. Toimumas on midagi eriskummalist – üle terve maa ilmuvad ustele põletatud mustad käejäljed, mille jätavad taevas haigutava lõhe kaudu kohale hiilinud tiivulised võõrad. Karou joonistusvihikute lehed on täis koletisi, kes võivad olla ka tõelised. Ta ise kõneleb mitmeid keeli ja sugugi kõik neist pole inimestele mõistetavad. Ning Karou sinised juuksed on ka tegelikult sellist kummalist värvi. Kes ta on? Ja kes on Akiva – poiss, keda ta oleks nagu tundnud juba ammu?

Laini Taylor

TГјtar suitsust ja luust

Hea lugeja!

Iga rakendus ja seade kuvab epubi veidi erinevalt. Parima tulemuse saamiseks palume Гјle vaadata oma lugemisvahendi seaded.

Jane’ile, terve maailmatäie uute võimaluste eest.

Ingel ja kurat armunud kord

Hästi see ei lõppenud

1

VГµimatu hirmutada

Kui Karou mööda pehme lumega kaetud munakive kooli jalutas, polnud tal selle päeva kohta mingeid pahaendelisi eelaimusi. Tundus olevat lihtsalt üks järjekordne esmaspäev, süütu oma loomulikus esmaspäevasuses, rääkimata jaanuarikuisusest. Oli külm ja oli pime – talvetardumuses ei tõusnud päike enne kaheksat – aga samal ajal ka mõnus. Langev lumi ja varajane kellaaeg kõlasid hästi kokku ning muutsid Praha üleni hõbedaseks ja uduseks – tontlikuks nagu mõnel vanaaegsel fotol.

Trammid ja bussid sõitsid möirates mööda jõeäärset peatänavat ja andsid märku kahekümne esimesest sajandist, kuid vaiksematel teedel oleks talvine rahu võinud sama hästi pärineda ka mõnest teisest ajast. Lumi ja kivi ja tontlik valgus, Karou omaenda sammud ja aurujuga tema kohvikruusist, ning ta oli üksi ja igapäevaste mõtete meelevallas – kool ja muud asjatoimetused. Juhuslik hammustus põske, kui südamevalu korraks kihvatas, nagu südamevalu ikka kihvatab, kuid ta tõrjus selle eemale, otsustavalt, valmis selle kõigega ühele poole saama.

Karou hoidis ühes käes kohvikruusi ja kiskus teise käega mantlihõlmu koomale. Üle õla oli ta visanud oma kunstimapi ja tema lahtistele pikkadele ja paabulinnukarva sinistele juustele oli ilmumas lumehelvestest pitsimuster.

Lihtsalt üks järjekordne päev.

Ning siis.

Lõrin, kiirustav jalaaste ning keegi haaras temast selja tagant kinni, ta tõmmati mehe laia rinna vastu, käed rebisid äkiliselt tema salli ning ta tundis oma kaelal hambaid – hambaid.

Näkitsemas.

Ründaja näkitses ta kallal.

Vihasena püüdis ta ründajat kohvi üle ääre ajamata tõrjuda, aga natuke lärtsatas tassist siiski maha räpasele lumele.

„Jeerum, Kaz, jäta järele,” nähvas ta ja pöördus näoga oma endise kallima poole. Tänavalambid valgustasid pehmelt poisi ilusat nägu. Vastik ilu, mõtles tüdruk ja tõukas ta eemale. Vastik nägu.

„Kuidas sa aru said, et see olen mina?” küsis poiss.

„See oled ju alati sina. Ja see ei lähe kunagi läbi.”

Kazimir teenis leiba objektide tagant väljahüppamisega ning teda ajas närvi, et tal ei õnnestunud Karoud kunagi õnneks võtta. „Sind on võimatu hirmutada,” kurtis ta ja vaatas tüdrukut enda arust vastupandamatu mossitusega. Natuke aega tagasi ei olekski tüdruk sellele ilmele vastu panna suutnud. Ta oleks kikivarvule tõusnud ja limpsanud tema mossis alumist huult ja narritanud teda veidi ning sulanud siis suudluses vastu poissi nagu päikese käes kostunud mesi.

Aga need päevad olid möödas, mis möödas.

„Vahest ei ole sa lihtsalt kuigi hirmuäratav,” ütles Karou ja kõndis edasi.

Kaz keksis talle järele ning sammus siis tema kõrval, käed taskus. „Aga ma olen küll hirmuäratav. Lõrin? Hammustus? Iga normaalne inimene oleks rabanduse saanud. Sina muidugimõista mitte, sul ju vere asemel jäävesi.”

Tüdruk ei teinud temast väljagi ja poiss lisas: „Hakkame Josefiga uut ekskursiooni tegema. Vanalinna vampiiriretk. Turistid hakkavad selle peale tormi jooksma.”

Nii see on, mõtles Karou. Kazi kummitusretkede eest maksti head raha. Need seisnesid selles, et turiste veeti karjakaupa pimedas mööd