Peeglitants

Lois McMaster Bujold

Nagu poleks Miles Vorkosiganil muresid juba piisavalt, üritab tema kloonist kaksikvend Mark korraldada päästeretke Jackson's Whole'ile tuntud universumi orjanduskeskusse, ja satub seal hätta. Mitte just lõbus segadus oma äravahetamiseni sarnase klooniga on viimane asi, mida Milesil vaja, kuid üks sündmus viib kiiresti teiseni ja õige pea võtab olukord veelgi tõsisema pöörde… Säravalt vaimukas ja mitmekihiline „Peeglitants“ on tõenäoliselt üks Vorkosiganite saaga ja kogu tänapäeva ulme meeldejäävamaid teoseid, mis ei tohiks kedagi külmaks jätta. 528 lk

Lois McMaster Bujold

Peeglitants

Patricia Collins Wredele kirjandusliku sünnitusabi eest, mis ulatus kaugele üle tema tohutute töökohustuste

ESIMENE PEATГњKK

Escobari suurima orbitaalvahejaama reisijatesaali ääristaval komkonsoolikabiinide real olid peegeluksed, mis olid vikerkaarevärviliste valgusjoontega diagonaalseteks sektsioonideks jagatud. Kahtlemata oli see kellegi arusaam kaunist disainist. Peeglid olid sihilikult seatud natuke viltu, nii et need killustasid pildi. Lühike halli ja valge mundriga mees põrnitses peeglist osadeks jagatud iseennast.

Tema peegelpilt põrnitses vastu. Palgasõdurite ohvitseri eraldusmärkideta igapäevamunder – taskutega kuub ja avarad püksid, mille sääred olid saabastesse topitud – oli viimase pisiasjani selline nagu vaja. Mees uuris mundri sisse peidetud keha: pikaksvenitatud kääbus kõvera selgroo, lühikese kaela ja suure peaga. Pisut moondunud kehaga, ning tema lühike kasv röövis vähimagi võimaluse, et tema peaaegu-tavalisus jääks märkamatuks. Tema tumedad juuksed olid korralikult pöetud. Mustad kulmud hallide silmade kohal tõmbusid veelgi enam kortsu. Ka tema keha oli viimase pisiasjani selline nagu vaja. Ta vihkas seda keha.

Viimaks libises peegeluks üles ja kabiinist tuli välja naisterahvas. Tal oli seljas pehme tuunika, jalas avarad püksid. Kalliskividega kaunistatud keti otsas rippus tal üle rinna moekas kallist elektroonikast padrunivöö, mis kuulutas kõigile tema kõrget staatust. Tema esimene samm takerdus, kui ta meest nägi, ta põrkas tema mornist ja tühjast pilgust kohutatult tagasi ja läks siis temast ettevaatlikult mööda, pomisedes: „Vabandust… andke andeks…”

Mees kõverdas hilinenult suu millekski naeratusetaoliseks ja pomises samuti midagi poolkuuldavat, et oma rollile truuks jääda. Siis vajutas ta nuppu, uks laskus jälle alla ja varjas ta kõigi pilkude eest. Ta oli viimaks ometi üksi – ja ka viimast hetke üksi, kuigi komkabiini kitsastes oludes. Õhus püsis naise lõhnaõli imal aroom koos jaama lõhnade virrvarriga: ümbertöödeldud õhk, toit, kehad, pinge, mitmesugused plastikud, metallid ja puhastusvahendid. Mees hingas välja, võttis istet ja asetas pihud väikesele lauale, et need ei väriseks.

Päris üksi ta siiski ei olnud. Selles neetud kabiinis oli ka järjekordne peegel, juhuks kui klient peaks soovima oma välimuse üle vaadata, enne kui sellega holovidieetrisse läheb. Mehe tumedate silmaalustega silmad välkusid talle peeglist kurjalt vastu, kuid ta ei teinud sellest välja. Ta tühjendas taskud lauale. Kogu tema maine vara mahtus ilusti alale, mis oli tema pihkudest natuke suurem. Viimane inventuur. Nagu võiks summa ülelugemisega muutuda…

Krediitkaart, millel oli umbes kolmsada Beeta dollarit: selles orbitaaljaamas saaks selle eest hästi elada nädala, nende all pöörleval planeedil mõistliku majandamise ja kokkuhoiuga paar kuud. Kolm võltsitud isikutunnistust, millest ükski ei tunnistanud seda isikut, kes ta praegu oli. Ega seda, kes ta kunagi oli olnud. Kes iganes ta siis ka polnud. Tavaline plastmassist taskukamm. Mälukuubik. Oligi kõik. Ta pani kõik peale krediitkaardi oma mundrikuue välis- ja sisetaskutesse, sorteerides neid ükshaaval. Asjad, mida taskutesse panna, said otsa enne kui taskud, ja ta turtsatas. Sa oleksid võinud vähemalt oma hambaharja kaasa võtta… aga nüüd oli juba hilja.

Ja aina hiljemaks läks. Samal ajal kui ta istus ja julgust