Reis öö lõppu

Louis-Ferdinand CГ©line

Louis-Ferdinand Céline (1894–1961) on 20. sajandi silmapaistvamaid prantsuse kirjanikke. Tema romaanid tõid esimest korda prantsuse kirjandusse suulise kõnekeele ja sootuks uue vaatenurga maailmale. “Reis öö lõppu” on 1932. aastal ilmunud Céline’i esikromaan, mis on tänaseni üks tema loomingu loetumaid näiteid. Vaimukas kõnekeelne romaan jutustab peategelase, meditsiiniüliõpilase Ferdinand Bardamu seiklustest Esimese maailmasõja keeristes, Aafrikas, Ameerikas ja viimaks ühes prantsuse provintsilinnas. Ühtaegu teravalt ühiskonnakriitiline ja ülimalt stiilne meistriteos, kujutab “Reis öö lõppu” endast läinud sajandi prantsuse kirjanduse üht kõige eredamat saavutust.

CГ©line Louis-FГ©rdinand

Reis öö lõppu

Elisabeth Craigile

Notre vie est un voyage

Dans l’Hiver et dans la Nuit

Nous cherchons notre passage

Dans le ciel oГ№ rien ne luit.

[Kogu me elu on rännak,

talveöös me rühime,

teerada otsides taevast,

mis on must ja tГјhine.]

    Šveitsi kaardiväelaste laul, 1793.

Reisimine, see on kasulik asi, see paneb kujutlusvõime tööle. Kõik muu on ainult pettumused ja vaev. Meie reis on üleni väljamõeldud. Selles on tema jõud.

See viib elust surma. Inimesed, loomad, linnad, asjad, kõik on välja mõeldud. See on romaan, kõigest väljamõeldud lugu. Nii ütleb Littré, ja tema ei eksi kunagi.

Ja Гјldse, igaГјks vГµib samamoodi teha. Tuleb ainult silmad sulgeda.

See on teisel pool elu.

1

No see hakkas nii. Mina polnud kunagi midagi öelnud. Midagi! Arthur Ganate ajas mind rääkima! Arthur, üliõpilane, õppis kah minuga arstiteadust. Sõbrad. Ühesõnaga, me saame place Clichy peal kokku. See oli pärast lõunat. Ta tahab rääkida. Ma kuulan. „Mis me siin tänaval passime! Lähme parem sisse!” Me lähme sisse. Nonii. „Terrassil on paras mune keeta!” alustab Arthur. „Kohvikus on etem!” Selle järel märkame, et tänavatel pole hingelistki, kuumuse tõttu, autosid, mitte midagi. Külmaga sama lugu, ei kedagi tänavatel, Arthur veel rääkis sellest, ma mäletan. Et: „Pariisis oleks inimestel nagu kohutavalt kiire, aga tegelikult nad ainult jalutavad hommikust õhtuni, see on ju selge, vaata, sest et kohe kui ilm jalutamiseks ei sobi, on liiga kuum või külm, nii pole neid enam kedagi näha, kõik on majades varjul, joovad kohvi ja õlut. Tõsijutt! „Kiiruse ajastu!” öeldakse selle peale. Ei tea, mis mõttes? „Suured muutused!” No ei tea kus? Mitte midagi pole tegelikult muutund! Inimesed lihtsalt imetlevad iseennast, ja kõik! Ja seegi pole midagi uut. Paljad sõnad, ja neistki ainult mõned üksikud uued! Paar-kolm pisemat, siin, seal!..” Ja siis, oma kasulike tõdedega rahul, mis nii hästi kõlasid, jääme vaimustunult naisi vahtima, seal kohvikus.

Hiljem liikus vestlus jälle edasi, president Poincaréle, kes oli käinud just selsamal hommikul sülekoerte näitust avamas, ja sealt edasi, erinevaid lugusid pidi, Le Temps’ile, kus sellest kirjutas. „Jah, vat, see Le Temps on ikka üks korralik ajaleht!” õrritab mind siis Arthur. „Ükski teine leht ei kaitse niimoodi prantsuse rassi!” – „No prantsuse rassi sul nüüd küll ei ole vaja kaitsta, seda pole olemas!” vastan mina, ma tahtsin kah näidata, et olen lugenud, lõin kiire löögi.

„On ikka küll!” seletab Arthur. „Ja see on uhke rass! See on üldse kõige uhkem rass, ja ainult idioodid ei saa sellest aru!” Ja siis hakkab minuga õiendama! Mina kah ei anna alla, loomulikult.

„Loll jutt! See rass, või mida sa niimoodi nimetad, pole muud kui kari täpselt samasuguseid vaeseid nagu mina, rähmas, kirbutanud, oimetu hunnik, kes nälja, katku, külma ja vähi eest põgenedes juhuslikult siia on sattund, kõigist maailma nurkadest siia kokku triivinud hädavaresed! Nad ei saanud mere pärast kaugemale minna! See on su Prantsusmaa, ja need on su prantslased!”

„Bardamu,” ütleb siis tõsiselt Arthur, veidi ka kurvalt. „Meie isad olid meie väärilised, niimoodi ei ole ilus neist rääkida!