Seitse Гµde
Lucinda Riley
Maia D’Aplièse ja tema viis õde kogunevad lapsepõlvekoju Atlantisesse, üksildases paigas asuvasse muinasjutulisse lossi Genfi järve kaldal, sest nende palavalt armastatud isa – salapärane miljonär, keda õed kutsuvad Pa Saltiks – on surnud. Pa Salt lapsendas nii Maia kui tema õed ajal, mil nood olid alles päris pisikesed. Nüüd, kui isa surm on neid taas kokku toonud, satuvad nad vihjele, mis võib reeta nende tõelise päritolu. See uus teadmine lennutab Maia üle ookeani Brasiiliasse Rio de Janeirosse, laguneva härrastemaja juurde, kust ta hakkab koguma mosaiigitükikesi, millest panna kokku oma lugu… Kaheksakümmend aastat tagasi, 1927. aastal, kui Rios valitseb kuldne ajastu, tahab Izabela Bonifacio isa oma tütre iga hinna eest aristokraadile mehele panna. Arhitekt Heitor da Silva Costa alustab samal ajal tööd kujuga, millele ta soovib anda nimeks Lunastaja Kristus, ning sõidab Pariisi, et leida skulptor, kes ta visiooni ellu viiks. Kirglik Izabela unistab aga maailmas ringi reisimisest ja veenab oma isa, et too lubaks tal enne abiellumist arhitekti ja tema perega Euroopasse sõita. Paul Landowski ateljees ja Montparnasse’i peadpööritavates ja elust pakatavates kohvikutes kohtub ta edasipüüdliku noore skulptori Laurent Brouilly’ga ja mõistab, et tema elu pole enam kunagi endine.
Riley Lucinda
Seitse Гµde
Pühendatud minu tütrele Isabella Rose’ile
„Me kõik oleme rentslis, ainult et mõned meist vaatavad tähtede poole.”[1 - Oscar Wilde „Leedi Windermere’i lehvik”, tõlkinud Malle Klaassen.]
Oscar Wilde
Tegelaste loetelu
Atlantis
Pa Salt – õdede kasuisa (surnud)
Marina (Ma) – õdede hoidja
Claudia – Atlantise majapidajanna
Georg Hoffman – Pa Salti advokaat
Christian – kipper
Õed D’Aplièse’id
Maia
Ally (AlkГјoone)
Star (Asterope)
CeCe (Celaeno)
Tiggy (Taygeta)
Elektra
Merope (puudub)
Maia
Kuu esimene veerand
13; 16; 21
1
Mäletan täpselt, kus ma isa surmast kuuldes olin ja mida tegin, ega unusta seda päeva kunagi.
Istusin oma kooliaegse sõbranna Londoni linnamaja kaunis aias, süles avatud „Penelopeia”, kuid ei lugenud, vaid nautisin juunipäikest ja ootasin Jennyt, kes oli läinud oma pisipoega lasteaiast koju tooma.
Olin eluga rahul ja rõõmus, et olin otsustanud mõneks ajaks kodunt lahkuda. Uurisin tähelepanelikult peagi õide puhkevat elulõnga, mis oli päikesest ämmaemanda julgustusel valmis sünnitama prisket värvikera, kui kõlas mobiilihelin. Heitsin pilgu ekraanile ja nägin Marina nime.
„Tere, Ma, kuidas läheb?” küsisin, lootes lisada soojust ka oma häälele.
„Maia, ma …”
Marina jäi vait ja samal hetkel taipasin, et midagi on kohutavalt valesti. „Mis juhtus?”
„Maia, mul pole kerge seda öelda, aga sinu isa sai eile pärastlõunal kodus infarkti ja täna varahommikul ta … lahkus meie hulgast.”
Olin vait, sest läbi pea kihutas miljon erinevat naeruväärset mõtet. Kõigepealt tabas mind kahtlus, et Marina teeb mingil arusaamatul põhjusel minu kulul labast nalja.
„Sina, Maia, oled õdedest esimene, kellele ma helistan, sest sina oled kõige vanem. Ma tahaksin teada, kas sa soovid ülejäänud õdedele ise teatada või jätad selle minu hooleks.”
„Ma …”
Mu huuled ei suutnud ikka veel vormida selgeid sõnu, sest kohale jõudis teadmine, et Marina, minu kallis palavalt armastatud Marina – naine, kes on mulle kogu elu olnud lihase ema eest –, poleks iial öelnud midagi, mis poleks olnud tõsi. Järelikult pidi ta rääkima tõtt. Samal hetkel pöördus kogu mu maailm pea peale.
„Maia, palun ütle, kas sinuga on kõik korras. Ma pole eales pidanud tegema nii kohutavat kõnet, aga mis mul üle jäi? Taevas teab, kuidas teised tüdrukud selle uudise vastu võtavad.”
Alles siis kuulsin ka tema hääles valu ja mõistsin, et ta ei helista mulle mitte ainult minu, vaid ka enda pärast. Seetõttu lülitasin end ümber tavapärasesse mugavustsooni, kus olin harjunud lohutama teisi.
„Kui soovid, Ma, siis ma võin õdedega ise ühendust võt