Kadunud naine

Sheila O'Flanagan

Imogenil on plaan. Ehkki pealtnäha laitmatus abielus imetlusväärse mehega, on ta ometi juba paar aastat salamahti raha kõrvale pannud, et põgeneda esimesel võimalusel. See avaneb siis, kui Imogen ülemusega Pariisi ärireisile sõidab. Selle asemel, et naasta messilt Dublinisse oma turvalisse ellu, põletab naine kõik sillad ja läheb hoopis Baskimaale, kus möödusid tema varased lapsepõlveaastad ja kust mees ei tohiks osata teda otsida. Mille või kelle eest ta pageb? Mida või keda ta otsib? Ebakindel ja pidetu lapsepõlv sundis turvalisust ihkava neiu abielluma Vince’iga. Mees, kes tundus esialgu meeldivalt hoolitsev, osutub paraku kontrollifriigiks ning allutab naise endale nii põhjalikult, et ainus väljapääs näib olevat jäljetult kaduda. Ent Vince pole mees, kes omandist võitlemata loobuks. Ta asub Imogeni otsima. Algab kassi ja hiire mäng, mis hoiab lugejat põnevil romaani viimaste lehekülgedeni.

Sheila O'Flanagan

Kadunud naine

TГ„NUSГ•NAD

Pean nagu alati tänama Carole Blake’i, Marion Donaldsoni ja Breda Purdued – oma agenti, oma toimetajat ja Hachette Irelandi tegevdirektorit ehk kolme tugevat naist, kes on aidanud trükki toimetada enamiku mu raamatuid ja päästnud mind nii mõnigi kord mu enda käest.

Tänusõnad ka Jane Selleyle, kes toimetab mu tekste andunult ning suudab mingil imeväel hoiduda kirjutamast teravaid ääremärkusi isegi siis, kui teen ikka ja jälle ühtesid ja samu vigu. Ühtlasi tänan Team Hachette / Headline’i meeskonda kõigis maailma paigus, et nad on alati nii abivalmis – iseäranis Abbiet ja Frani tänavuse võrratu töö eest.

Eriline tänu mu tõlkijatele ja välismaistele kirjastajatele: mu nägu läheb rõõmsalt naerule, kui näen kõiki oma raamatute imelisi väljaandeid.

Merci beaucoup Derí Molyneux’le ja Séverine Lefeuvre’ile, kes vaatasid üle mu prantsuskeelsed väljendid.

Vana-Egiptuse Teeba raamatukogu sissepääsu kohal olev raidkiri kinnitas, et see asutus pakub arstirohtu hingele, ning raske on paremini kirjeldada rõõmu, mida raamatud meile toovad. Aitäh teile, kogu maailma raamatukoguhoidjad ja raamatumüüjad: teie kannate hoolt, et me kõik leiaksime endale õige ravimi!

Muidugi ei jõua ma ära tänada lugejaid, kes ostavad mu raamatuid ning võtavad minuga ühendust sotsiaalmeedias, et nende üle arutleda. Te olete imelised ja olen õnnega koos, et mul on teietaolised austajad.

Ning lõpuks aitäh Colmile ja teistele pereliikmetele, et olete mind mu raamatuvärgi juures toetanud. Ja veel suurem tänu kõige selle eest, mis ei puuduta raamatuvärki.

1

Seistes koos teiste inimestega järjekorras, et astuda kaugliinibussi, tundis Imogen, kuidas teda valdab hirm. See tungis külma higina seljal läbi valge puuvillpluusi ning liimis ta kirevat siidsärki kandva pika mehe ja viimased pool tundi iga viie minuti tagant kella vaadanud kärsitu pariisitari vahele kiilutuna paigale. Pariisitar tõi kuuldavale pahura häälitsuse, mis andis märku, et ta peaks edasi liikuma, aga Imogen seisis nagu kivikuju seal, kus ta oli, bussitrepi alumisel astmel, hoidis kramplikult käsipuust kinni ega suutnud end liigutada.

„S’il vous plaît,” pressis naine läbi kokkusurutud hammaste.

„Palun vabandust.” Imogen tõmbus pisut kõrvale. „Minge sisse.”

Naine trügis mööda ja talle järgnesid teisedki sõita soovijad, samal ajal kui tema seisis ikka veel ukseavas ega teadnud, kas minna bussi või mitte.

„Madame?” Juht vaatas küsivalt tema poole.

„Jah,” vastas Imogen kõhklevalt. „Jah. Ma … juba tulen.”

Aga tema kГµrvus kГµlasid mehe sГµnad.

Pagan võtaks, mida sa enda arvates teed? Sa ei saa ju omal käel hak kama! Niikuinii keerad kõik untsu. Nagu alati.

Naine peletas selle hääle endast eemale. Mees eksis. Ta ei keera midagi untsu. Sellepärast et tal on plaan.

Ära tee ennast päris lolliks. See oli jälle mees ning Imogen klammerdus kõvemini käsipuu külge.

Ta ei tee ennast lolliks – tuleb üksnes plaanist kinni pidada. See on lollikindel. Loodetavasti. Ning