Mesiniku tГјtar

Santa Montefiore

Dorset, 1933: Suure mõisa mesiniku tütar Grace armastab kaht meest. Kas peale jääb üdini tuttav ja turvaline või erutav ja keelatud tunne? Kuidas edasi elada, kui tundub, et oled kaotanud mõlemad? Massachusetts, 1973: Grace’i tütar Trixie armub rokklauljasse, kel terendab ees hiilgav muusikukarjäär, ent selgub, et noormees polegi see, kellena näis. Kas neiu armastus trotsib aastaid ja vahemaid? On’s õnn ikkagi võimalik või jääbki Trixie üksi? Ema ja tütar kannavad kumbki oma koormat, ent nende taagal on kummaline ühisosa. Kui Trixie selle avastab, haarab ta ohjad enda kätte. Ema meelerahu õnnestub tal taastada, aga kuidas on lood tema omaga? Kirjanik kannab lugeja Ameerika Tekanasseti saare tuulistelt randadelt Inglismaal Dorseti krahvkonnas asuva mõisa metsaradadele ja haljastele künkanõlvadele, kus tema tegelased saavad tunda nii kaotusvalu kui ka leidmisrõõmu. Santa Montefiore sündis 1970. aastal Inglismaal ja kasvas üles Hampshire’is. Ta on abielus ajaloolase Simon Sebag Montefiorega. Nad elavad koos oma kahe lapse, Lily ja Sashaga Londonis. Santa Motefiorelt on eesti keeles ilmunud mitmeid raamatuid, viimati „Tuletorni saladused“ (Varrak, 2015) ja „Naine Pariisist“ (Varrak, 2013).

Santa Montefiore

Mesiniku tГјtar

PГјhendatudmu

armsale onu Jeremyle,

ühele päriselu suurkujule –

armastuse ja tänutundega

Mesilasepoisi laul

„Summ-summ,” kostab mesipuu seest.

„Varjata palju võid naabrite eest,

meile ent kõigest rääkima pead,

muidu me meest sa ilma ju jääd!”

Noor neid täis õnneruttu –

ju altari ees mees –

neil räägib salajuttu,

sest muidu sГµit neil sees.

Sõit neil sees, lend neil ees –

hääbuvad ja kaovad.

Kui räägid mummudele tõtt,

siis sulle truuks nad jäävad.

Pulmad, sГјnd vГµi matused,

kiri kaugelt maalt,

kГµigest, mis sul sГјdamel,

neile jutusta.

Mummul meeldib kuulata,

olgu klatЕЎ vГµi tГµik,

uudishimulik on ta,

tal on ГјkstakГµik!

Г„ra seisa seal, kus puud on,

siis kui välku lööb,

ega seal, kus mesipuud on,

vaen kui südant sööb.

Muidu mummud nukraks jäävad,

nukraks jäävad, ära läevad.

Minema su juurest!

Kui sina neid ei kurvasta,

on nad su sГµbrad suured.

В В В В Rudyard Kipling

ESIMENE OSA

Esimene peatГјkk

Massachusetts, Tekanasseti saar, 1973

Crab Cove’i golfiklubi on Tekanasseti saare tormidest puretud hallide sindelmajade seas üks ilusamaid. Selle hoone ehitasid üheksateistkümnenda sajandi lõpul paar sõpra, kes jagasid veendumust, et kui saarel puudub golfirada, siis puudub seal ainus asi, millel on üleüldse tähtsust, ning nüüd laiutabki see läänerannikul, nautides häirimatut ookeanivaadet. Sellest paremal seisab rohtunud mäeharjal pulgakommina punase- ja valgevöödiline tuletorn, mida tänapäeval kasutavad pigem linnuvaatlejad kui merel suuna kaotanud laevamehed, ning vasakul laiuvad kollased liivarannad ja lainetena voogavad rohtunud luited, kandes oma harjal tihedaid kibuvitsapõõsaid. Klubihoone seinu ehivad malbed roniroosid ja seda sõõrina ümbritsevale peenrale istutatud suitsroosad hortensiad on õitsedes üksainus lopsakate kobarate meri. See vaatepilt on nii võluv, et ei jäta kedagi külmaks. Ning selle kõige kohal lehvib merelt hoovavas soolases tuules hallil kivikatusel Ameerika lipp.

Kui tööstusrevolutsioon kujundas Ameerika palgejooned ümber, jäi saar, kuhu pääseb ainult väikelennuki või laevaga, sellest täiesti puutumata, säilitas vanamoeliselt armsad kveekerliku ilmega majad ja munakivisillutisega tänavad sellisena, nagu need alati olid olnud, ning võis jätkata oma elu unelevas melanhoolsevõitu rütmis, kus vanamoodsad väärtused sobisid kenasti kokku traditsioonilise arhitektuuriga.

Tekanassetil pole silma riivavaid liiklusmärke ega valgusfoore ning linnakese poed on võluvad butiigid, kus müüakse pesu, kingitusi, ilusaid nipsas