Seitsme kuningriigi rГјГјtel

Джордж Рэймонд Ричард Мартин

„Jää ja tule laulus” kirjeldatud sündmusteni on jäänud peaaegu sada aastat. Raudtroon on Targaryenite valduses ja mõned vanemad inimesed mäletavad veel viimast elusat lohet. Mööda Seitset Kuningriiki rändavad kaks tolle aja kohta mitte päris tavalist kangelast. Dunk on Kuningalinna kõige vaesemast linnajaost pärit orb, kelle üks vana võsarüütel kunagi endale kannupoisiks võttis. Nüüd on ta ise võsarüütel Duncan Pikk, sest päritolu või kodukohta, mille järgi endale nimi võtta, tal ju pole. Pikkust, jõudu ja vaprust tal aga jätkub – nagu ka nooruslikku naiivsust. Dunki kaaslaseks on väga noor kannupoiss, kes eelistab juuksed maha ajada ja kelle nime ei tohi keegi teada saada, nii hüütaksegi teda lihtsalt Munaks. Aastate kaugusel kolmest siinsete kaante vahel olevast jutust ootab Dunki ja Muna ees suur tulevik, esialgu leiab selle kohta vihjeid „Jää ja tule laulust”, aga autor on lubanud nende eluteest veel kirjutada, koostades nii oma suurteose ametliku eelloo. Kahtlemata annavad raamatule palju juurde Gary Gianni illustratsioonid.

George R. R. Martin

Seitsme kuningriigi rГјГјtel

Raya Goldenile,

rõõmsate naeratuste ja ilusate piltide eest

В В В В GRRM

Õilsa eesmärgi ja ser Dunki eest meis kõigis

В В В В GG

RГ„NDRГњГњTEL

See lugu leidis aset umbes sada aastat enne sündmusi, mida on kirjeldatud „Troonide mängus”

Kevadvihmad olid maa pehmemaks teinud ja nii polnud Dunkil haua kaevamisega raskusi. Ta valis selleks koha madala künka läänenõlval, sest vanamehele oli alati meeldinud päikeseloojangut vaadata. „Üks päev jälle tehtud,” oli ta ohanud, „ja kes teab, mida homne meile toob, mis, Dunk?”

Noh, üks homne oli toonud vihmad, mis nad üdini läbi leotas, järgmine niiske, puhangulise tuule, ülejärgmine külma. Neljandal päeval oli vanamees olnud edasiratsutamiseks liiga nõrk. Ja nüüd oli ta läinud. Alles mõne päeva eest oli ta ratsutades laulnud vana laulu teekonnast Kajakalinna, et kohtuda seal kauni neiuga, ainult et Kajakalinna asemel oli ta laulnud Saarekoolmest. Nüüd teel ma olen Saarekoolmesse, kus ootab kaunis neid, hei-hoo, hei-hoo, mõtles Dunk kaevates nukralt.

Kui auk oli piisavalt sügav, tõstis ta vanamehe surnukeha sülle ja kandis sinna.Vanamees oli olnud väikest kasvu ja kõhetu; ilma rõngassärgi, kiivri ja mõõgavööta ei tundunud ta kaaluvat rohkem kui kotitäis lehti. Dunk oli oma ea kohta igavesti pikk, jalgu järel vedav, sasipäine, suure kondiga kuueteistkümne- või seitsmeteistkümneaastane poiss (mitte keegi ei teadnud seda päris täpselt), pigem üle kahe meetri kui alla selle, ja ta oli alles hakanud kontidele liha külge kasvatama. Vanamees oli tihti ta jõudu kiitnud. Oli kiidusõnadega üldse lahke olnud. Sest muud tal anda ei olnud.

Ta asetas vanamehe haua põhja ning seisis veidi aega seal kõrval. Vihma lõhn oli jälle õhus ja ta teadis, et peaks augu enne täitma, kui sadama hakkab, aga oli raske visata mulda selle vana väsinud näo peale. Siin peaks olema septon, kes loeks tema kohal mõned palved, aga tal pole kedagi peale minu. Vanamees oli õpetanud Dunkile kõike, mida teadis mõõkade ja kilpide ja piikide kohta, aga sõnade kohalt polnud ta suurem asi õpetaja.

„Ma jätaksin sulle mõõga, aga maa sees läheks see rooste,” ütles ta lõpuks vabandavalt. „Jumalad annavad sulle uue, ma arvan. Ma soovin, et sa poleks surnud, ser.” Ta jäi vait, sest polnud kindel, mida peaks veel ütlema. Ta ei teadnud ühtegi palvet, vähemalt mitte tervenisti; vanamees polnud kunagi palvetest eriti hoolinud. „Sa olid tõeline rüütel ega peksnud mind kunagi, kui ma polnud seda ära teeninud,” suutis ta lõpuks lisada, „välja arvatud see üks kord Neitsiallikal. Kõrtsipoiss sõi lesknaise piruka ära, mitte mina, ja ma ütlesin seda sulle. Sel pole enam tähtsust. Jumalad hoiavad sind, ser.” Ta viskas mulda auku ja hakkas seda siis mõõdetud liigutustega täis kühveldama, vaatamata kordagi selle