Minu ema vari

Nikola Scott

Haarav romaan kaduma läinud lapsest, ema saladusest ja ühest kuldsest suvest. On aasta 1958 ja Londonis elav Elizabeth Holloway saadetakse suveks Hartlandi Shaw perekonna ilusasse jõukasse maamõisa Sussexi rannikul. Armsa ja kogenematu Elizabethi silmis kehastavad Shaw’d moodsa ja kalli elustiili tippu ja võõrustajad kohtlevad teda kui ühte endi hulgast. Ent kui Elizabeth armub, ei hoiata keegi, et tema unistused on ohtlikult naiivsed. Nelikümmend aastat hiljem leiab Elizabethi tütar Addie oma ukselävelt võõra naise, kes väidab end olevat ta kaksikõde. Esialgu keeldub Addie seda uskumast – kuni ta armastatud isa tunnistab, et tema sündimisega seotud asjaolud pole päris sellised, nagu naine on senini uskunud. See avastus paneb Addie kahtlema kõiges, mida ta arvab teadvat tollest säravast, kuid probleemsest naisest, kes oli ta ema. Ja kui reis viib nad tagasi Elizabethi minevikku, tõmbavad Addie ja ta uus õde Phoebe katte erakordselt loolt, mis räägib nende ema saladusest, kaotsiläinud lapsest ja kuldsest suvest, mis muutis kõike.

Nikola Scott

Minu ema vari

Paulile

1958

See maja on nii mõndagi näinud ja palju saladusi kuulnud – neid öösosinaid, mis keerlevad kerges tuules ümber korstnate ning plaatidega kaetud viilkatuste, riivates aknapiitu ja valgete kivikestega tikitud rada, mis lookleb rooside ja rododendronite vahel Hartlandi vanas viljapuuaias. Leitud ja kaotatud armastused, ootamatu surma paine ja keelatud armukohtingute sulnidus. Kesköised pisarad ja naer suveöösse, kõik unistatud unistused ja avastatud maailmad. Maja on need kõik alles hoidnud, küsimusi esitamata ja otsuseid tegemata on ta need talletanud oma müüride varjudesse.

Ja nüüd neil päevil kubiseb elu Hartlandis taas saladustest. Sõda − ja surm, mille see kaasa tõi − on ikka veel värskelt kõigil meeles. Pole ju kuigi palju möödas sellest ajast, kui Inglismaa väljus normeeritud toidu, pommidest tabatud majade ja kõledate plekkbarakkide rõõmutuist aastaist, ning vidutas hämmeldunult silmi, nähes uute luksusasjade, kirevate kommipoodide ning kõikjal särtsuva uue muusika ootamatut pealetungi. Aga ees ootab helge tulevik, ja pole sugugi ime, et nad haaravad elust mõlema käega kinni, need 1958. aasta noored inimesed, sest seesama maahäärberis veedetud suvi on neil kõigil pannud pea pisut pööritama oma lubadusega saada kätte kõik ihaldatu.

Või vahest on see kuu, mis on ajanud inimestel siin täna pea ringi käima… see viis, kuidas ta ripub nagu kinni naelutatult seal madalal tallide kohal, saates laiali veidrat oranži valgust. Tarvitseb seda vaid vaadata, šampanjat maitsta, tunda kihiseva joogi torkeid suulaes ja hingata sisse roosiaia joobnustavat lõhna… ning sa tajud kusagil kõhu allosas survet, seda hulljulget kuutõbise tunnet, mis räägib lõpututest võimalustest, kuidas teha maailm enda omaks. Kõikjal ümberringi ripuvad laternad, kiikudes ja vilkudes kerges õhtutuules nagu hulk siravaid jaanimardikaid, ning „Võluhetkede” vaikne viis keerleb tasa ümber õõtsuvate, naervate ja suitsetavate paaride, kes on end oma kokteilide ja limonaadiga seadnud istuma terrassi madalale müüritisele, et jahutada õhetavaid põski. Üks peoõhtu abiliseks palgatud tüdrukutest peatub hetkeks, et seda kõike silmitseda, täidab siis taas limonaadikannud ja boolikausid ning asetab lauale uue vaagna lehttainaküpsetistega, vaadates ise imetlusega kuldset noorust nautivaid mehi ja naisi, kellel ei paista siinilmas olevat muud muret, kui tähistada üht seitsmeteistkümnendat sünnipäeva ja rõõmsameelselt kuulutada noor neiu täiskasvanuks.

Kaks inimest on siiski puudu, need kaks on terrassilt alla lipsanud, rutanud rododendronite vahele unustatud kroketikurikast mööda, hiilinud edasi puudevahelisel rajal, käsi suu ees, et suruda maha naeruturtsatusi ja juhuslikke oiatusi, kui vedelema jäänud oks rapsab vastu sääremarja. Üks on sünnipäevalaps, täna seitsmeteistkümnene, kes oma lühikeses elus on kogenud juba liiga palju südamevalu ja