Vahimehed

Jon Steele

Enne aegade algust peideti Šveitsi Lausanne’i katedraali alla üks saladus. Seda ei teadnud ei inglid ega inimesed. Kuni praeguseni… Marc Rochat peab katedraali kellatornis öösiti linna üle vahti. Ta elab maailmas, mida täidavad varjud, ammumöödunud aeg ja kujuteldavad olendid. Midagi kõhedust tekitavat on siinses pühakojas. Maa-alustest krüptidest kandub kummalisi värinaid ja katedraali läheduses asuvatelt tänavatelt hakkab välja tulema jõhkralt mõrvatud ohvrite surnukehi. Kohe katedraali vastas elab kõrgklassi prostituut Katherine Taylor, loomult unistaja, kes saab peagi teada, et tema muinasjutuline elu on liiga hea, et olla tõsi. Rochat’ ja Taylori teed ristuvad briti eradetektiivi Jay Harperi omaga, kes ärkab ühes armetus hotellitoas, ühegi mälestuseta, miks ta siin on või kes ta siia saatis. Kui telefon heliseb ja talle pakutakse tööd, on selge, et tal pole muud valikut kui see vastu võtta. USAst pärit kirjanik Jon Steele töötas üle kahekümne aasta uudistekanali ITN operaatori ja toimetajana. Sõjareportaaži klassikaks ja kultusraamatuks saanud autobiograafias „Sõjasõltlane“ (2002, e k 2014) kirjeldas ta oma elu kaamera taga maailma kõige hullemates kohtades. 2003. aastal, Iraagi sõja eelõhtul Bagdadis kaotas ta aga usu teleuudistesse, pani kaamera käest ja lahkus töölt. Ta seadis end sisse Lõuna-Prantsusmaal, kus pühendus kirjutamisele. 556 lk

Jon Steele

Vahimehed

Lausanne’i katedraali hakati ehitama 1170. aastal. Paavst Gregorius X pühitses kiriku La Cathédrale de Notre-Dame de Lausanne’i nime all sisse 20. oktoobril 1275.

Le guet on ametinimetus, mida kannab Lausanne’i katedraali kellatornis täistunni kuulutaja. Kiriku pühitsemisest saadik on täistundi järjekindlalt igal ööl kuulutatud. Seda hääldatakse [le gee] ja see on tuletatud Prantsuse sõjandusterminist faire le guet – vahti pidama või valvepostil seisma.

Lac Léman on maailmas enamjaolt Genfi järvena tuntud veekogu õige nimi. Järve ääres elavad šveitslased ja prantslased kasutavad just seda nime.

Eenoki raamat on heebreakeelse piibli apokriivaraamat, mille olemasolus kaua kaheldi, kuni see leiti Surnumere kirjarullide seast 1948. aastal. Selles loos kasutatakse Eenoki raamatu tsitaate.[1 - Eesti keeles on kasutatud Jüri Henno tõlget („Eenoki raamat. Etioopia versioon”, 2013), mille käsikiri on Tartu Kirjandusmuuseumis. – Tõlkija märkus.]

Üles tõusnud kivimäelt nad alla vahivad: pühak paremalt, deemon kurakäelt, ei lahutada neid saa.

    Howard Nemerov, „Euroopa”

Vabanemine

50 meetri kauguselt ei saanud ta esmapilgul aru, kes see kõndis läbi vihma, igatahes lähenes maatasa tehtud Neuville-Vitasse’i küla poolt aegamisi just Briti sõdur. Selles oli ta kindel, sest tollel kujul oli peas Brodie kiiver ja seljas pruun vormikuub, tal olid sääred kinni mähitud ja rinnal gaasimaski komplekt, ta kandis Lee-Enfieldi vintpüssi, nagu oleksid kõik lahingud juba läbi.

Imelik, et too sõdur kõnnib nii rahulikult eikellegimaal, mõtles ta. Isegi üle laastatud põldude minnes, kus mustade puutüügaste ja okastraadi ja veresegust vett täis mürsuaukude vahel elas vaid surm, isegi siis ei vajunud sõdur hirmust küüru.

Ja mäeseljakule jõudes, kus pilvise taeva taustal oli sõduri siluett näha, isegi siis ei hoolinud ta Hindenburgi liini kaevikutest ega Saksa sõduritest, kes neis kükitasid vesijahutusega Maximi kuulipildujate taga. Samade kuulipildujate taga, millega Somme’i all saadeti ühelainsal hommikul hukka kakskümmend tuhat Briti sõdurit.

Täiuslik sihtmärk.

Aga lasku ei tulnud ja sГµdur kadus kaugesse orgu.

Siis ta märkaski seda.

Vaikust.

Mitte ainult vaenlase kaevikutes, vaid kogu lahinguväljal.

Ja asjad hakkasid talle meelde tulema.

MГ¤e otsas 1917. aastal enne lihavГµtete teise pГјha koitu. Peidus heki sees, kus oli 244. suurtГјkipatarei eelpost. Ta vГµttis vormikuue taskust uuri ja nГ¤gi, et sekundiosuti nГ¤itas operatsiooni algust. Siis kuulis ta, kuidas kГµik kolm tuhat suurtГјkki kogu lГ¤Г