Montmartre'i jalamil
Britta Röstlund
Mancebol on Pariisis väike toidupood, mille ees istudes jälgib ta kvartali kirevat tänavaelu. Tema ja ta perekonna korter asub sealsamas poe kohal. Teisel pool bulvarit on Mancebo õepoja Tariqi kingsepatöökoda. Nii kulgeb argipäev oma tavapärast rada, kuni ühel õhtul koputab Mancebo uksele proua Cat ja pakub Mancebole omapärast ülesannet: luurata tema mehe järele, keda naine kahtlustab truudusetuses. See muudab Mancebo elus kõik. Temast saab innukas, kuigi veidi ebakindel detektiiv, kes avastab, et elu kvartalis ei ole sugugi säärane, nagu ta oli arvanud. Samal ajal istub Mancebo poest mitte väga kaugel ühes kohvikus ajakirjanik ja kirjutab artiklit. Kohvikusse siseneb võõras mees ja küsib, ega naine viimati härra Bellivier’d oota. Ajakirjanik otsustab vastata jaatavalt ja sellest saab alguse ootamatuid kohtumisi, arusaamatuid ülesandeid ja huvitavaid avastusi täis seiklus. Ta peab mõne nädala jooksul saatma edasi saabuvaid meile. Iga tööpäeva lõpus saab ta aga kimbu lilli. Kuid miks? Ja kes on ikkagi härra Bellivier? Britta Röstlundi debüütromaan „Montmartre’i jalamil” on põnev lugu, täis salapära ja üllatavaid pöördeid.
Britta Röstlund
Montmartre'i jalamil
Montmartre'i jalamil
PARIISIS, AADRESSIL BOULEVARD des Batignolles 73, asub väike toidupood. Inglise keelt rääkivad turistid nimetavad sedasorti poode Araabia poodideks. Boulevard des Batignollesi toidupoe omanikule see küll ei meeldi, aga ega ta seda välja ei ütle. Bulvaril ju väga palju turiste ei ole. Suurem osa Pariisi külastajaid kolavad Champs-Élysées’l, Eiffeli torni, Louvre’i ja Triumfikaare kandis.
Need, kes soovivad avastada „tõelist” Pariisi, lähevad näiteks Château Rouge’i ja arvavad, et nad on vaprad ja elukogenud, kui liiguvad metroosissepääsu turvalises läheduses. Tõde on aga see, et mingit tõelist Pariisi pole olemas. See linn on skisofreeniline. Kui tahad avastada Pariisi, saab seda kõige paremini teha mõnelt tänavapingilt. Sealt võib jälgida, kuidas mitu miljonit inimest püüavad leida oma kohta elus.
Üks neist, kes avastab Pariisi iga päev, on Mancebo, istudes taburetil oma toidupoe ukse ees aadressil Boulevard des Batignolles 73.
Pariisi toidupoekesed on erilised selle poolest, et nende omanik on enamasti pärit mõnest Prantsusmaa endisest Põhja-Aafrika kolooniast, et hinnad on seal tavalisest kõrgemad, et nad on vastutulelikult kaua lahti ja et neis on hea värske puuvilja valik. Turistile pakub eksootikat osta niisugusest poest oma piknikukraam või pudel veini, mida hotellituppa smugeldada. Pariislase silmis on niisugune pood aga linnapildi osa ja tihti päästerõngas. Toidupood sisendab turvatunnet. Seal töötavad tavaliselt ühe perekonna liikmed ja ostjad hindavad selle intiimsust muidu anonüümses suurlinnas.
Mancebo ei mõtle küll selle peale, et ta istub iga päev oma taburetil ja avastab Pariisi. Ta registreerib ebateadlikult kõike, mis tänaval toimub. Toidulõhn paneb ta oma vaatlused katkestama. Esimest korda juhtub see lõuna paiku. Siis saab nimelt süüa, mille on valmistanud Mancebo naine Fatima poekese kohal teisel korrusel. Aga enne, kui portselanikõlin on Mancebo teadvusesse jõudnud, siseneb lärmakalt poodi tema nõbu Tariq. Tariq ei tööta siit kaugel, tegelikult on tal otse üle bulvari oma kingsepatöökoda. Kingsepatöökoda, mille ta iga päev lubab kinni panna ja maha müüa, et sõita Saudi Araabiasse ja avada seal langevarjurite kool.
Tariq ei tea langevarjudest küll palju, aga viis aastat tagasi oli tema ärisse tulnud keegi mees, kes laskis panna kingadele kontsaplekid. Niikaua, kui liim kuivas, jõudis mees Tariqile rääkida, kuidas ta oli jätnud arvutinõustajaameti Pariisis ja avanud Jordaanias benji-hüppekooli. Ja juhtus veel nii, et samal päeval tuli töökotta keegi noormees, kes rääkis, et ta oli koos naisega kolinud Dubaisse. Selle asemel et vireleda tavalist tööd tehes Pariisis, elavad nad nüüd Dubais nagu kuningad. Nii oligi Tariqile tulnud mõte avada