Armastuse ja sГµja laulud

Santa Montefiore

Deverillide perekond on elanud Deverilli lossis juba sajandeid. Kuid nende kodu on ehitatud maadele, mis varem kuulusid O’Learydele, kelle needuse tõttu peavad kõik Deverillide meessoost pärijad jääma lossi kummitama, kuni mõni O’Leary asub taas sinna elama. Praegused asukad ei pööra needusele erilist tähelepanu, välja arvatud leedi Adeline Deverill, tema leekivate juustega lapselaps Kitty, kes on leidnud endale vaimseks õeks lossi iirlannast koka tütre Bridie Doyle’i, ning Kitty särav ja üleannetu inglise nõbu Celia Deverill. Tüdrukud kasvavad lossi kaunitel maadel koos üles, aga nende rahulikku elu hakkab mõjutama Iirimaa vabadusvõitlus. Kui puhkeb sõda, muutub nende kõigi elu alatiseks. Reetmine rebib nad lahku ja saadab maailma eri paikadesse, nende sõprus pannakse rängalt proovile. Aga üks side hoiab neid igavesti koos – kirglik ja vankumatu igatsus Deverilli lossi ja seal peituvate mälestuste järele. Menuautori Santa Montefiore „Armastuse ja sõja laulud“ on eepiline lugu armastusest, saladustest, perekonnast ja sõprusest. Tegemist on Deverillide kroonika esimese osaga, mis sobib hästi kõigile, kelle meeldivad Rosamunde Pilcher ja Victoria Hislop. „Mitte keegi ei kirjuta eepilist armastusromaani nii nagu Santa Montefiore. Kõik, mida ta kirjutab, tuleb südamest.“ − Jojo Moyes

Santa Montefiore

Armastuse ja sГµja laulud

Minu sГµbrale Tim Kellyle,

kelle abi ja toetuseta

poleks mul mingil juhul olnud

julgust seda raamatut kirjutada.

Is mise Peig Ni Laoghaire. A Tiarna Deverill, dhein tГє Г©agГіir orm agus ar mo shliocht trГ­n ГЎr dtalamh a thГіgГЎil agus ГЎr spiorad a bhrisaedh. Go dtГ­ go gceartaГ­onn tГє na hГ©agГіracha siГєd, cuirim malacht ort fГ©in agus doidhrГ­, I dtreo is go mbГ­ sibh gan suaimhneas sГ­oraГ­ I ndomhan na nanmharabh.

Mina olen Maggie O’Leary. Lord Deverill, sa tegid mulle ja mu järeltulijatele ülekohut, võttes ära meie maa ja murdes meie vaimu. Kuni sa pole seda ülekohut heastanud, nean ära sinu ja su pärijad, et te mitte iial rahu ei leiaks ja läheksite alatiseks ebasurnute maailma.

    Maggie O’Leary, 1662

Proloog

Corki krahvkond, Iirimaa, 1925

Kaks kriimu näo ja kärnas põlvedega väikest poissi jõudsid roostes värava juurde mööda vaevu märgatavat rada, mis keeras peateest kõrvale ja lõikas kaarega läbi metsa. Värava taga puude vahel oli unustusse vajunud varemeis mahapõlenud Deverilli loss, mis oli kunagi olnud ühe suursugusema angloiiri perekonna kodu ja langenud kolme aasta eest tuleroaks. Maavaldust ümbritsev kivimüür oli mahajäetuse, metsa apluse ja karmide talvetuulte tõttu kohati kokku langenud. Sammal levis takistamatult, umbrohi laiutas kõikjal, müüril kasvas juuksetuttidena rohi ja luuderohi sirutas oma lehised sõrmed üle kivide, neelates terveid müürijuppe, nii et neist ei jäänud suurt midagi näha. Poisid ei lasknud ennast segada suurest sildist, mis ähvardas sissetungijaid kohtuga, ega hämarast porisest sissesõiduteest, mis oli täis sinna igal sügisel kuhjuvaid kõdunevaid lehti ja oksi. Tabalukk kolksatas vastu ketti, kui poisid värava paokile lükkasid ja sealt sisse lipsasid.

Teisel pool oli vaikne ja vettinud mets, sest suvi oli lõppenud ja saabunud oli jäiste tuulte ning külma vihmaga sügis. Sissesõiduteed olid kunagi mõlemalt poolt ääristanud rododendronipõõsad, aga nüüd olid need osaliselt tihedasti nõgestesse, sõnajalgadesse ja loorberisse kasvanud. Poisid jooksid põõsastest mööda, mõtlemata, mida need kunagi tähendasid, teadmata, et seesama sissesõidutee oli näinud tõldu, mis tõid võimsasse mere poole vaatavasse lossi krahvkonna koorekihti. Nüüd oli sissesõiduteest jäänud kõigest porine rada ja loss oli varemeis. Praegu käisid siin ainult kaarnad ja tuvid ning kartmatud seiklushimulised poisikesed, kes olid kindlad, et sellest unustatud kohast ei leia neid mitte keegi.

Poisid kiirustasid õhinal läbi umbrohu mängima kunagise uhke kodu tubades. Keerdtrepp oli ammu kadunud ja läbi katus