Bellagrand

Paullina Simons

Itaalia immigrant Gina, iseseisev, kirglik ja tugev neiu, soovib kõigest hingest perekonda luua. Bostoni sinivereline, idealist ja tulihingeline riigivastane Harry tahab aga ehitada üles paremat riiki ja maailma. Ginat ja Harryt ühendab kirg, mis toob kaasa raevuhooge ja südametemurdmisi, ent hoiab neid alati koos. Nende tee kulgeb läbi nelja aastakümne ja kahe maailmajao, läbi võidurõõmu ja segaduste, viib Massachusettsi osariigi rahutust immigrantide linnast ja sealsest Lawrence’i puumajast muinasjutulisse ja salapärasesse marmorsaalidega häärberisse nimega Bellagrand. Ginal ja Harryl tuleb teha valik, mis määrab igaveseks mitte üksnes nende, vaid ka nende järeltulijate saatused. Paullina Simonsi romaan „Bellagrand” on raamat Barringtonide perekonnast ja jutustab lugejale „Vaskratsaniku” (e.k 2014) eelloo. Romaan Alexander Barringtoni vanematest ja lapsepõlvest annab vastuse küsimusele, miks ja kuidas sattus pere Venemaale. Loo ajalooliseks taustaks on 20. sajandi alguse sündmused: töölisliikumine, streigid, Esimene maailmasõda.

Paullina Simons

Bellagrand

Minu emale,

insenerile,

Гµpetajale,

immigrandile,

romantikule,

unistajale,

eluandjale,

kes otsis paradiisi

kГµikjal, kus ta elas.

Kuid kuulda on hääli,

kuulda on tarku,

maailmu ja aegu:

vali hästi; su valik on

ГјГјrike, ent lГµputu.

В В В В Johann Wolfgang Goethe

Proloog

1936

Rongis istub naine, kes oli kord ilus, ja väriseb, vana mantel seljas. Tema kõrval istub peaaegu täisealine noormees. Noormees ei värise. Ta vaatab otse enda ette, külm kui kivi, ilme läbitungimatu. Naise oma samuti. Kui värisemist mitte arvestada, ei liiguta kumbki. Naine tahaks rääkida, kuid tal pole midagi öelda. Ta heidab pilgu noormehele. Ka tollel pole midagi öelda.

Sõit on pikk. Kaheksasada kilomeetrit. Viissada miili läbi ääretult kõleda maastiku. Jõed on peaaegu liikumatud, sulav jää rudjub voolu, vesi on raske. Lamenenud põllud on mustad, trööstitud, ahtrad, ja see kõik lendab mööda. Oh maailm! Oh elu! Oh aeg! Mille viimseile astmeile tõusen.

Noormees vaatab sihikindlalt, visalt aknast välja. Poiss, ja ometi mitte enam poiss. Tema juuksed on tumedad, silmad kohvikarva. Kõige vähem tahab ta arutada seda, millest rääkida ei saa. Vagun on peaaegu tühi. Nad läksid nimme hilisema rongi peale, selle peale, millega keegi ei sõida, sest see jõuab kohale hilisõhtul. Nad ei taha, et neid nähtaks.

Naine püüab noormehe kätt pihku võtta. See on külm. Noormees laseb tal selle võtta, ja samas ei lase. Ta tahab, et ta rahule jäetaks. Ta tahaks karjuda mõningaid sõnu, aga teab, et just neid ta karjuda ei tohi, lausuda mõningaid sõnu, aga teab, et just neid ta lausuda ei tohi. Ta hoiab end tagasi üksnes ema pärast, seepärast, et ta peab temast lugu – ikka veel ja kõigest hoolimata. Naine pole küllalt tugev, et kuulda sõnu, mida noormees tahaks sosistada, ja ta pole neid ka ära teeninud. Kuidas sa võisid mind siia tuua, tahaks noormees temalt oma kõige pelglikuma häälega küsida. Kuidas sa võisid mind siia tuua, teades, et mu elu on ohus? Nüüd on hilja öelda „oleks vaid”. Miks sa toona liiga vähe teadsid?

Kuula mind, sosistab ema pinevalt, kui rong on kriginal seisma jäänud ja vähesed reisijad jalgu järele vedades väljuvad. Midagi pole parata. Sa ei tohi möödunule mõelda.

Millele muule veel mГµelda? Tulevikule?

Ma tahan, et sa tagasi ei vaataks. Unusta, kust sa pärit oled. Unusta kõik, kas kuuled?

Kogu elu oled sa mulle just vastupidist rääkinud.

Rong kihutab edasi.

Kahe pealinna vahemaa on pikk. Neil on kГјllaga aega istuda ja sГµnatult maastikku vahtida.

Noormees tahab teada vaid üht. Ta tahab pärida koha järele, mida ta ei mäleta. Ema keeldub tema küsimustele vastamast, sellest tema uus käsk: ära vaata tagasi. Kogu elu on noormees kuulnud vaid üht: ära kunagi unusta, kust sa pärit oled. Nüüd äkki tahab ema, et ta unustaks.

Noormees pärib emalt paiga järele, mille on unustanud. Et ema aitaks tal meenutada