Salakaebaja

Джон Гришэм

Me eeldame, et kohtunikud on õiglased ja targad. Nende ausus ja erapooletus on kogu kohtusüsteemi alustala. Me usaldame nende hooleks õigusemõistmise, kõigi protsessi osaliste õiguse kaitse, seadusrikkujate karistamise ning korrektse ja tõhusa kohtumenetluse. Ent mis saab siis, kui kohtunik ise rikub seadust või võtab altkäemaksu? Seda juhtub harva, kuid siiski. Lacy Stoltz on Florida Kohtute Haldamise Nõukogu uurija. Ta on jurist, mitte politseinik, ning tema ülesanne on reageerida kaebustele, mis esitatakse kohtunike ametialase käitumise kohta. Üheksa aastat selles ametis on talle selgeks teinud, et enamasti on probleemid tingitud teadmatusest, mitte korruptsioonist. Ometi jõuab lõpuks ka tema lauale korruptsioonijuhtum. Minevikus advokatuurist välja visatud jurist on uue identiteediga tagasi ametis. Tema nimi on nüüd Greg Myers ja ta väidab end teadvat ühte Florida kohtunikku, kes on varastanud rohkem raha kui kõik ülejäänud korrumpeerunud kohtunikud kokku. Mitte ainult Florida korrumpeerunud kohtunikud, vaid kõik kohtunikud kõikides USA osariikides terve ajaloo jooksul. Kust see ebaseaduslik sissetulek pärineb? Paistab, et kohtunik on olnud salaja seotud suure kasiino ehitamisega põlisameeriklaste reservaati. Rannikumaffia rahastas kasiinot ja riisub nüüd selle igakuistelt sularahatuludelt rasvase koore. Kohtunik saab oma osa ja pigistab silma kinni. Kõik teenivad raha ja kõik on rahul. Greg aga soovib sellele lõpu teha. Tema ainus klient on isik, kes teab tõtt ning tahab salakaebuse eest Florida seaduse järgi mitmemiljonilise hüvitise saada. Greg esitab kaebuse Kohtute Haldamise Nõukogule ja uurimine määratakse Lacy Stoltzile, kellel tekib otsekohe kahtlus, et see juhtum võib kujuneda ohtlikuks. Mitte aga lihtsalt ohtlikuks, vaid eluohtlikuks.

John Grisham

Salakaebaja

1

Satelliitraadio mängis smooth jazz’i – see oli kompromiss. Priuse ja seega ka raadio omanik Lacy jälestas räppi peaaegu samavõrd, nagu tema kaassõitja Hugo jälestas moodsat kantrit. Nad polnud kokkuleppele jõudnud spordijutu, uudisteraadio, kuldse klassika, naljasaate ega BBC osas, nii et bluegrass’i, CNN-i, ooperit ja sadu muid raadiojaamu polnud mõtet proovidagi. Mõlemad andsid varakult alla ja leppisid maheda džässiga, Lacy nördimusest ja Hugo tüdimusest. Mahedaga selleks, et mitte häirida Hugo sügavat ja pikka uinakut. Mahedaga ka sellepärast, et Lacy džässist suurt ei hoolinud. Järjekordne kesktee, mis oli nende meeskonnatööd juba aastaid üleval hoidnud. Hugo magas, Lacy juhtis ja mõlemad olid rahul.

Enne finantskriisi oli Kohtute Haldamise Nõukogu käsutuses väike autopark riigile kuuluvatest Hondadest, kõik nelja uksega, valget värvi ja vähe läbi sõitnud. Pärast eelarvekärpeid need aga kadusid. Lacy, Hugo ja lugematu hulk teisi Florida riigipalgalisi pidid kasutama nüüd avalikus teenistuses oma isiklikku sõidukit ja said kompensatsiooniks viiskümmend senti miili kohta. Hugo, kellel oli neli last ja kopsakas majalaen, sõitis iidvana Broncoga, mis poleks ilmselt teekonda kontorissegi vastu pidanud, pikemast maanteesõidust rääkimata. Nii ta siis magas.

Lacy nautis vaikust. Ta tegeles enamiku juhtumitega üksinda, nagu ka tema kolleegid. Personal oli eelarvekärbetest tingituna kokku kuivanud ja KHN-i oli peale tema järele jäänud veel vaid kuus uurijat. Seitse uurijat kahekümne miljoni elanikuga osariigis, mille kuuesajas kohtusaalis tegutseb tuhat kohtunikku, kes menetlevad aastaga pool miljonit kohtuasja. Lacy oli igavesti tänulik, et enamik kohtunikke olid ausad ja töökad inimesed, õiglusele ja võrdsusele pühendunud. Muidu oleks ta juba ammu oma tööst loobunud. Kuid väike hulk tõrvatilku hoidis teda ametis viiskümmend tundi nädalas.

Ta puudutas kergelt suunatule kangi ja pööras mahasõiduteele. Kui auto peatus, jõnksatas Hugo ettepoole, nagu oleks ta ammugi ärkvel ja valmis päeva alustama. „Kus me oleme?” küsis ta.

„Peaaegu kohal. Kakskümmend minutit veel. Aeg teine külg keerata ja akna