Maailmakord
Henry Kissinger
„Mingit tõeliselt globaalset maailmakorda ei ole kunagi olemas olnud,“ ütleb Kissinger. Üldiselt on inimkonna ajaloos eri tsivilisatsioonid määratlenud omaenda korrakontseptsiooni. Igaüks on näinud ennast maailma keskpunktina ja pidanud oma eraldiseisvaid põhimõtteid universaalselt kehtivaiks. Kuid tänapäeval toimuvad rahvusvahelised suhted globaalsel alusel ja erinevad ajaloolised maailmakorra mõisted kohtuvad. Küsimus, mis tuleb lahendada, on kõigile rahvastele ühine – kuidas kujundada erinevad ajaloolised kogemused ja väärtused ühtseks korraks? Uus maailmakord – nagu iga varasemgi – sünnib vastusena teatud küsimustele. Kissinger sõnastab need küsimused nii: mis on uue rahvusvahelise korra põhiüksused? Milliseid ühiseid eesmärke järgitakse? Millised on võimalused nende koostööks ja mis on need eesmärgid, mille nimel nad ühiselt tegutsema hakkavad? Kellest saavad selle korra põhimängijad – ja millises omavahelises ühenduses? Provokatiivselt ja veenvalt ühendab Kissinger ajaloolise ülevaate geopoliitiliste arengute prognoosidega. „Maailmakord“ on unikaalne teos, mille autor saakski olla vaid eluaegne poliitikakujundaja ja diplomaat nagu Kissinger. Henry Kissinger (snd 1923) on üks 20. sajandi mõjukamaid välispoliitika teoreetikuid ja praktikuid, kes mängis aastatel 1969–1977 USA välispoliitikas domineerivat rolli, töötades president Nixoni julgeolekunõuniku ja seejärel USA välisministrina. Välispoliitikas kaldus ta reaalpoliitikasse ning oli jõudude tasakaalu teooria pooldaja. 1973. aasta pälvis ta Nobeli rahupreemia.
Kissinger Henry A.
Maailmakord
Nancyle
SISSEJUHATUS
MAAILMAKORRA KГњSIMUS
1961. aastal, kui olin Kansas Citys loengut pidamas, kohtusin noore teadlasena president Harry S. Trumaniga. Küsimusele, mis on presidendiks oleku ajal pannud teda kõige enam uhkust tundma, vastas Truman: „See, et me lõime täielikult oma vaenlasi ja seejärel tõime nad tagasi rahvaste ühendusse. Sooviksin mõelda, et ainult Ameerika oleks seda teinud.” Teadlik Ameerika määratust jõust, oli Truman uhke ennekõike selle humanistlike ja demokraatlike väärtuste üle. Ta tahtis, et teda mäletataks mitte niivõrd Ameerika võitude, kuivõrd tema lepitustegevuse pärast.
Kõik Trumani ametijärglased on järginud mõnd selle loo versiooni ja tundnud uhkust Ameerika kogemuse sellesarnaste iseloomulike joonte üle. Ja suurema osa sellest ajast on rahvaste ühendus, mida nende eesmärgiks oli toetada, kajastanud Ameerika konsensust – vääramatult laienevat riikide ühiskorda, mille puhul järgitakse ühiseid reegleid ja norme, mis hõlmavad liberaalset majandussüsteemi, territoriaalsest vallutusest lahtiütlemist, riigi suveräänsuse austamist ning osalusdemokraatia ja demokraatliku valitsemissüsteemi heakskiitmist. Ameerika presidendid mõlemast parteist on jätkuvalt teisi valitsusi üles kutsunud, sageli suure kire ja ilukõnelisusega, võtma omaks inimõiguste alalhoidmist ja tõhustamist. Paljudel juhtudel on nende väärtuste kaitsmine USA ja tema liitlaste poolt viinud oluliste muudatusteni inimeste olukorras.
Kuid täna seisab see reeglitel põhinev süsteem vastamisi väljakutsetega. Sagedased üleskutsed riikidele „teha oma õiglane osa”, mängida 21. sajandi reeglite järgi või olla vastutustundlikud panustajad ühisesse süsteemi peegeldavad asjaolu, et puudub ühtne määratlus süsteemi kohta või arusaam sellest, milline see õiglane panus oleks. Väljaspool läänemaailma seavad piirkonnad, mis on mänginud minimaalset rolli nende reeglite algse formuleerimise juures, küsimuse alla nende kehtivuse praegusel kujul ning on andnud mõista, et töötatakse nende muutmise nimel. Seega, kuigi rahvusvahelisele üldsusele tuginetakse praegu ehk rohkem rõhutatult kui ühelgi teisel ajastul, ei kujuta see endast mingit selget kokkulepitud eesmärkide, meetodite või piirangute kogumit.
Meie ajastu on tungivalt, kohati peaaegu meeleheitlikult maailmakorra kontseptsiooni otsinguil. KГµrvuti enneolematu vas