Deverilli lossi tГјtred

Santa Montefiore

„Deverilli lossi tütred“ on teine raamat „Deverillide kroonikast“, mis jälgib kolme iirlanna – Kitty, Celia ja Bridie – saatust läbi mitme aastakümne. On aasta 1925, sõda on ammu möödas, aga kaotatud on palju ja elu pole enam kunagi endine. Tuulepäine Celia Deverill on koos abikaasa Archiega otsustanud taastada mässu ajal maha põletatud Deverilli lossi endise hiilguse. Ta ei hoia selle nimel millegi pealt kokku. Kuid juba kogunevad mustad pilved ja finantsturg hakkab kokku varisema. See toob kaasa vägagi ootamatuid tagajärgi ja raskeid elumuutusi. Kuigi Kitty on nõole lossi ostmise eest tänulik, sest vähemalt ei lähe see võõraste kätte, mõtleb ta nukralt ajale, mil ise seal elas. Ta on küll rahul oma eluga koos abikaasa Roberti ja lapsendatud poja JP-ga, aga tema süda igatseb siiski Jack O’Learyt – meest, keda ta endale ei saa. Kõheldes oma valikutes, peab Kitty tegema südantlõhestava otsuse, mis võiks tuua talle suurimat õnne, aga teeks haiget tema kõige lähedasematele. Deverilli lossi kunagise koka tütar Bridie Doyle on nüüd rikas New Yorgi koorekihti kuuluv noor lesk. Aga kogu tema raha ei leevenda lapsest loobumise valu. Ta armub ja tunneb kiusatust pöörduda tagasi igatsetud kodumaale, isegi kui see tähendab vastu astumist naisele, kellele ta ikka veel ihkab kätte maksta.

Originaali tiitel: Santa Montefiore Daughters of Castle Deverill Simon & Schuster 2016 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Riina Tobias Kujundanud Mari Kaljuste Copyright В© Santa Montefiore, 2016 В© TГµlge eesti keelde. Tiina Viil, 2018 ISBN 978-9985-3-4376-0 ISBN 978-9985-3-4476-7 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak TrГјkikoda OГњ Greif

Armastuse ja tänuga Sebagile.

Ballinakelly Deverilli lossi Deverillid

Londoni Deverill House’i Deverillid

Barton Deverill

Ballinakelly, Corki krahvkond, 1662

Soolane tuul puhus üle Ballinakelly Bay valgete randade ja järskude kaljude, kandes endaga kajakate leinalisi hääli ja lainete laksumist. Taevast katsid madalad hallid pilved ja õhk oli õrnast uduvihmast hägune. Suuri rohelisi karjamaid ja kollaseid astelhernelaike vaadates oli raske uskuda Iirimaa ajaloo vägivaldsust, sest isegi selles tuhmis varakevadises valguses oli näha veatut ja süütut ilu. Just siis, kui läbimatuna näiv pilvkate pea kohal õhenes nii palju, et päikesekiir sellest läbi tungis, tõotas Barton Deverill, esimene Ballinakelly lord Deverill, ravida Cromwelli jõhkruse jäljed ning tuua heaolu ja õitsengu inimestele, kelle üle ta nüüd valitses. Ta istus ratsa hobuse seljas, mähkunud tumeda vere värvi sametist ratsutamiskeepi, laiaäärne lehviva sulega kübar uljalt peas, pika sääre ja hõbekannustega saapad jalas ning mõõk vööl, ja vaatas tohutut maaala, mille hiljuti taas troonile saanud kuningas Charles II oli talle tema lojaalsuse eest tänulikult kinkinud. Barton Deverill oli olnud üks tema tähtsamaid väejuhte võitluses Cromwelli katse vastu vallutada Iirimaad. Pärast lüüasaamist Worcesteri all oli ta koos kuningaga põgenenud ja saatnud kuningat kogu tolle pika pagenduse ajal, tiitel ja maad olid rahuldav kompensatsioon perekonnamaade eest, mille Cromwell oli Inglismaal konfiskeerinud, ja aastate eest, mille ta oli kuningavõimule pühendanud. Nüüd polnud Barton enam võitlust ja seiklusi janunev nooruk, vaid keskealine mees, kes tahtis mõõga käest panna ja oma ettevõtmiste vilju nautida. Kus oleks veel parem juurduda kui sellel vapustavalt kaunil maal?

Loss hakkas ilmet võtma. See pidi kõrguma mere kohal tornide ja kõrgete paksude müüridega, mis suudaksid vastase tagasi lüüa, kuigi lord Deverill soovis pigem, et vägivallale tuleks lõpp. Kuigi ta oli protestant ja üdini inglane, ei näinud ta põhjust, miks tema ja iirlastest katoliiklased poleks võinud üksteisest lugu pidada. Minevik elas ju lõppude lõpuks ainult mälestustes, aga tulev