Must muld

Timothy Snyder

Holokaust sai alguse varjatud, kuid ligipääsetavas kohas – Hitleri peas – ning lähtus kinnismõttest, et juutide hävitamine taastab maailma loomuliku tasakaalu ning lubab Saksamaal saada enda valdusesse ressursid, mida sel on hädasti tarvis. Sellist maailmavaadet sai ellu viia üksnes teiste riikide ja nendes elavata juutide hävitamise teel. Oma raamatus „Must muld. Holokaust kui ajalugu ja hoiatus” esitab Timothy Snyder sellest läinud sajandi koletust tragöödiast põhjaliku, asjatundliku ja sügavalt originaalse käsitluse. 21. sajand on aga hakanud sarnanema 20. sajandi algusega, kus muret toidu ja vee pärast saadavad ideoloogilised väljakutsed globaalsele korrale. Meie maailm on Hitleri omale märksa sarnasem, kui tunnistada tahame. Ida-Euroopa allikmaterjalidel ja ellujäänud juutide unustatud tunnistustel põhinev „Must muld“ näitab meile holokausti seega mitte üksnes ajaloona, vaid ka hoiatusena. Timothy Snyder (snd 1969) on Yale’i ülikooli ajalooprofessor, üks tänapäeva tuntumaid Ameerika ajaloolasi. Ta on pälvinud oma teoste eest mitmeid olulisi auhindu, sh Hannah Arendti preemia ja Lepizigi raamatuauhinna. Eesti keeles on varem ilmunud Snyderi teosed „Veremaad: Euroopa Hitleri ja Stalini vahel“ (2011) ja „Punane prints. Ühe Habsburgide soost ertshertsogi salajased elud“ (2015). Timothy Snyderi julge uus lähenemine holokaustile seob Hitleri rassilise maailmavaate riikide hävitamise ning maa ja toiduvarude hõivamisega. Sellest tähelepanekust jõuab autor mõtlemapanevate ja häirivate järeldusteni tänapäeva maailma kohta. „Must muld“ rõhutab lähimineviku kohutava ebainimlikkuse najal pakilist vajadust meie tuleviku üle uuesti järele mõelda. Ian Kershaw „Must muld“ kui pooleldi ajalooraamat ja pooleldi poliitikateooria pakub õpetatud moel uue väljakutsuva tõlgenduse. Henry Kissinger

Timothy Snyder

Must muld

K-le ja T-le

VГµitluses iseenda ja maailma vahel

ole maailma poolt.

    – FRANZ KAFKA, 1917

Ta on minu kodumaalt.

Inimene on ta.

    – ANTONI SŁONIMSKI, 1943

Varahommiku musta piima joome Гµhtul

joome päeval ja hommikul ja öösel

muudkui joome ja joome

    – PAUL CELAN, 1944

Igal inimesel on nimi,

mille andnud talle on tähed

ja andnud tema naabrid.

    – ZELDA MISHKOVSKY, 1974

Proloog

Viini nooblis kuuendas rajoonis on holokausti ajalugu sillutisele kantud. Hoonete ees, kus kunagi elasid ja töötasid juudid, on kõnniteedel, mida juudid kunagi pidid paljaste kätega nühkima, väikesed nelinurksed vasest mälestustahvlid nimede, deporteerimiskuupäevade ja surmapaikadega.

Täiskasvanu peas ühendavad sõnad ja numbrid olevikku ja minevikku.

Laps näeb seda teistmoodi. Laps alustab asjadest.

Väike poiss, kes elab kuuendas rajoonis, jälgib päevast päeva, kuidas tööliste brigaad liigub tema kodutänava vastasküljel hoone hoone järel edasi. Ta vaatab, kuidas nad kaevavad kõnnitee üles, nagu hakkaksid toru parandama või kaablit maha panema. Ühel hommikul lasteaiabussi oodates näeb ta neid mehi, kes nüüd on otse teisel pool tänavat ning kühveldavad kuuma asfalti, seda maha pannes. Mälestustahvlid kinnastes kätes tunduvad salapärased ja peegeldavad pisut kahvatut päikest.

„Was machen sie da, Papa?” „Mida nad seal teevad, issi?” Poisi isa on vait. Ta vaatab, kas buss juba ei tule. Kõheldes hakkab ta vastama: „Sie bauen…” „Nad ehitavad…” Ta ei lõpeta lauset. See pole lihtne. Siis tuleb buss ja varjab nende vaate, avades tossu- ja õhupahvakuga ukse tavalisse päeva.

Seitsekümmend viis aastat enne seda, 1938. aasta märtsis kraapisid juudid kõikjal Viinis sillutistelt sõna „Austria”, kustutades nõnda maa, mis lakkas eksisteerimast, kui Hitler ja tema sõjavägi kohale jõudsid. Tänapäeval süüdistavad nendesamade juutide nimed nendelsamadel kõnniteesillutistel taastatud Austriat, mis nagu kogu muugi Euroopa ei tea, kuidas oma minevikku suhtuda.

Mispärast Viini juute taga kiusati, kui Austria kadus kaardilt? Miks saadeti