Odinilaps
Siri Pettersen
Kujuta ette, et sul puudub miski, mis kõigil teistel on. Miski, mis tõestab, et sa kuulud sellesse maailma. Midagi nii tähtsat, et ilma selleta oled sa eimiski. Katk. Müüt. Inimene. Viisteist talve vana Hirka saab teada, et on odinilaps – sabatu mädanik teisest maailmast. Põlatud. Kardetud. Taga aetud. Tal pole enam aimugi, kes ta on, ja keegi püüab teda tappa, et see saladuseks jääkski. Kuid leidub hullematki kui odinilaps ja Hirka pole ainus olend, kes on väravatest läbi murdnud. „Odinilaps” on „Kaarnaringide” triloogia esimene osa, vanapõhja mütoloogiast ja olustikust mõjutatud fantaasiateos. See on raamat võõravihast, pimedast usust ning õigusest või tahtest olla juht.
Originaali tiitel: Siri Pettersen Odinsbarn Gylendal Norsk Forlag 2013 Kujundanud Toomas Niklus Toimetanud ja korrektuuri lugenud Hille Lagerspetz This translation has been published with the financial support of NORLA Copyright В© Siri Pettersen 2013 by Agreement with Grand Agency В© TГµlge eesti keelde. Kadri Rood, 2018 ISBN 978-9985-3-4087-5 ISBN 978-9985-3-4413-2 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Printon TrГјkikoda AS
Emale, elu eest.
Isale, surma eest.
Kimile, kõige eest, mis jääb nende vahele.
Ja sulle. Sulle, kes sa lugesid alati raamatuid, millest keegi teine polnud kuulnud. Sulle, kummalisele, klassi tagumises otsas.
Sulle, kes sa kasvasid üles pimedas keldris, kus saatuse üle otsustati täringut veeretades.
Sulle, kes sa end endiselt üles lööd.
Sulle, kes sa kunagi päriselt teiste hulka ei kuulunud ja tihti tundsid, et oled vales kohas, valel ajal.
See on sinu raamat.
Märkus nimede kohta
Paljud raamatus esinevad nimed pärinevad vanapõhja keelest või on loodud vanapõhja keelele ja norra murretele toetudes ning kannavad üldjuhul tähendust (või vähemalt tekitavad Norra lugejates seoseid). On ka nimesid, kus seosed pole tingimata etümoloogilised, vaid hoopis kõlalised või siis põhinevad autori isiklikul assotsiatsioonil. Autori ja tõlkija ühine soov oli aga säilitada algupärast tunnetust ja kõla ning seega on nimedele enamasti jäetud originaalkuju. Järgnevalt on siiski välja toodud mõnele olulisemale või sagedasemale nimele kõige selgemalt aluseks olnud sõnad.
Alldjup – all ’kõik’ ja djup ’sügav’
Blindból – blind ’pime (olend)’ ja vanapõhja ból ’urg, pesa’
Eisvaldr – is ’jää’, vold ’võim; vägivald’ ja voll ’vall’
Elveroa – elv ’jõgi’ ja ro ’nurk, käänak’ või ro ’rahu’, roe ’rahustama’
Kolkagga – kol ’süsi’
Mannfalla – mann ’mees; inim-’ ja falle ’langema; hukkuma’
Ravnhov – ravn ’kaaren’ ja hov ’(paganlik) jumalakoda’
Slokna – slokke ’kustutama (leeki vms), kustuma, suikuma’, slok ’lõtv, uimane (olend)’
Ulvheim – ulv ’hunt’ ja heim ’kodu’
Ymslanda – Yme ’Ymir (ürghiid skandinaavia mütoloogias)’ ja landa ’maad’
Proloog
Thorrald pääses sisse, aga uks ei tahtnud tema järel sulguda. Lumi pressis end uksepakule kiiremini, kui ta seda ära lükata jõudis. Ta surus pambu kaenla alla ja rammis ust nagu härg. See jäi pidama ning ta sai riivi ette. Kodus. Kaitstud.
Ta läks akna juurde ja piilus välja. Keegi ei saanud väljast midagi näha. Eriti veel sellise ilmaga. Aga ikkagi ... Ta pani kompsu käest lauale ja sulges aknaluugid.
Kolkagga. Mitte miski ei suuda Kolkaggat peatada.
Vanamutimõtted! Mis Kolkaggal temaga asja peaks olema? Tema ei vastutanud millegi eest! Samal hetkel, kui ta seda mõtles, jooksis tal kogu elu silmade eest läbi. Rohud, mida ta väljaspool Nõukogu tsunfti müüs. Opa rahvale, kes end surnuks suitsetas.
Lora puha! Kui mustad varjud tulevad, siis mitte selle pärast, et tema, Thorrald, müüb maailma serval asuvas hütis kahjutuid ürte. Kui nad tulevad, siis tema pärast.
Thorrald vahtis laual lebavat pampu. Ebard. See ei karjunud. VГµib-olla oli see juba surnud. Nii oleks olnud kГµige lihtsam. Thorrald judises. Karunahk oli n