Revolutsiooni kГјГјsis

Helen Rappaport

„Revolutsiooni küüsis“ on Helen Rappaporti meisterlik jutustus Vene revolutsiooni puhkemisest, nähtuna selle draama keskele sattunud välisriikide kodanike silme läbi. 1917. aasta veebruarirevolutsiooni ja Lenini bolševike oktoobripöörde vahelisel ajal oli Petrogradis vaevalt rahulikku päeva. Kõige rohkem oli segadust tunda moekal Nevski prospektil, mille hotellides, klubides, baarides ja saatkondades viibivad välismaa külalised ja diplomaadid ei saanud oma ukselävel ja akende all valitsevat kaost mitte märgata. Selle kireva seltskonna hulgas olid ajakirjanikud, ärimehed, pankurid, guvernandid, vabatahtlikud põetajad ja võõrsil elutsevad seltskonnategelased. Paljud neist pidasid päevikut ja saatsid koju kirju: inglannast halastajaõde, kes oli pääsenud eluga Titanicult; Ameerika Ühendriikide suursaadiku mustanahaline teener, kes oli oma kodukandist Missourist päris kaugele sattunud; naisõiguslaste juht Emmeline Pankhurst, kes oli tulnud Petrogradi tutvuma kartmatu naiste surmapataljoniga. Helen Rappaport on kasutanud seda rikkalikku dokumentide varamut, millest suur osa pole varem trükivalgust näinud, et viia meid otse tegevuse keskele – et näha, tunda ja kuulda revolutsiooni sellisena, nagu seda koges üks eripalgeline rühm inimesi, kes ühel hetkel avastasid, et nad on „punasesse hullumajja” lõksu jäänud. Helen Rappaport (snd 1947) on briti ajaloolane ja kirjanik. Ta õppis vene keelt ja ajalugu Leedsi ülikoolis, kus osales ka ülikooli teatriringis. Kuni 1980. aastate lõpuni tegi ta näitlejana karjääri Briti televisioonis ja filmides, siis aga loobus näitlemisest oma teise armastuse, ajaloo kasuks. Ajaloolasena on ta spetsialiseerunud Victoria ajastule ja revolutsioonilisele Venemaale. Eesti keeles on temalt varem ilmunud „Jekaterinburg. Romanovite viimased päevad” (2009) ja „Neli õde. Suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud” (2016). Vene revolutsiooni haarav, elutruu, eeskujulikul uurimistööl põhinev kroonika, mille jutustajaks on Petrogradis viibivate välismaalaste üllatavalt värvikas tegelaskond ning mille Helen Rappaport on põiminud võrratuks tervikuks. – Simon Sebag Montefiore, „Romanovite” autor E-raamat ei sisalda fotosid.

Helen Rappaport

Revolutsiooni kГјГјsis

Pealtnägijad

(Kindralmajor Sir) Alfred Knox vt kindral Knox

Albert Rhys Williams (1883–1962) – Ameerika kongregatsionalistlik vaimulik, tööliste organiseerija ja tulihingeline kommunist. John Reedi hea sõber.

Amélie de Néry (daatumid teadmata) – Prantsuse esseist ja ajakirjanik, kes tegutses 1900.–1920. aastatel ja kirjutas pseudonüümi Marylie Markovitch all.

Arno Dosch-Fleurot (1879–1951) – Ameerika ajakirjanik; jäi pärast 1917. aastat väliskorrespondendina Euroopasse ning temast sai Berliinis tegutsenud International News Service’i erikorrespondent. Natside hääleka kriitikuna ta arreteeriti ja interneeriti; 1941. aastal asus elama Hispaaniasse.

Arthur Ransome (1884–1967) – Briti ajakirjanik, Daily News’i korrespondent. Tuli 1919. aastal Manchester Guardiani korrespondendina korraks tagasi Venemaale. Hiljem saavutas edu kirjanikuna, võites tunnustust oma lasteraamatute sarjaga „Swallows and Amazons” („Pääsukesed ja amatsoonid”).

Arthur Woodhouse (1867–1961) – Inglise diplomaat; Briti konsul Petrogradis aastail 1907–1918.

Bert Hall (1885–1948) – Ameerika lahingulendur, kes enne Ameerika Ühendriikide astumist Esimesse maailmasõtta lendas prantslaste Lafayette’i eskadrillis.

Bertie (Albert) Stopford (1860–1939) – Inglise kunstikaupmees, Fabergé spetsialist, seltskonnategelane ja vürst Feliks Jussupovi sõber. Oli heades suhetes Vene aristokraatidega, tegutses mitteametliku „spioonina”, kes andis siseinfot edasi sir George Buchananile.

Bessie Beatty (1886–1947) – Ameerika ajakirjanik, kes enne Venemaale sõitmist töötas Californias San Francisco Bulletini heaks. Pärast revolutsiooni jätkas ajakirjanikuna; 1940