PerakГјla
Tommi Kinnunen
„Peraküla” on Soome kirjaniku Tommi Kinnuse (1973) teine romaan, mis koosneb kahest omavahel põimuvast loost. Esimese algusest leiame pimeda tüdruku Helena, kelle perekond saadab ta 1950. aastatel Helsingisse erikooli. Teine lugu laotub lahti nelikümmend aastat hiljem, mil Helena vennapoeg Tuomas kolib samuti pealinna, et seal õnne leida. Õnnega on teatavasti keerulised lood ning lõpuks loebki see, kuidas säilitada eluraskuste keskel oma hääl. Tommi Kinnunen elab Turus ja töötab emakeele ja kirjanduse õpetajana. Kinnuse esikromaani „Nelja tee rist” (Varrak, 2015) peetakse Soome viimaste aastate üheks edukaimaks ilukirjanduslikuks debüüdiks ning teos kandideeris nii ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose kui ka Finlandia auhinnale. „Peraküla” võibki pidada „Nelja tee risti” mõtteliseks jätkuks: üks perekond, mitu lugu.
Tommi Kinnunen
PerakГјla
Isale, kellelt sain päranduseks uudishimu, ja emale, kellelt püüan ikka veel õppida kannatlikkust
ME TUNNEME teineteist, kuigi sina oled seal sees ja mina siin, väljaspool su ema kõhtu. Mina olen see, kes on sulle laulnud. See, kes küsib su emalt luba katsuda ja puudutada, silitada seda, mille arvan olevat su otsaesise. Armastan sind, kuigi pole sind veel isegi näinud.
Sa hakkad mind tundma kui oma isa. Mul on ka oma nimi, aga seda ei lähe sul kunagi vaja, sest sinu jaoks õpin selgeks selle uue nime. Sul on vaja vaid isa appi hüüda, ja kõikide maailma inimeste seast just mina kuulen su hüüdu ja jooksen kohe su juurde. Luba mulle, et kui on mure, tuled sa alati mu sülle, eks? Mina lohutan, kui sa saad haiget või kukud. Isad peletavad eemale kõik halva. Isad pakuvad kaitset.
Tuled mu sülle ka siis, kui kõik on hästi, eks? Istume koos ja tunneme rõõmu, kui on ilus suveõhtu või kui saad ajaloo kontrolltöös viie. Kui sa armud, siis julged mulle sellest rääkida, eks? Siis ma vastan, et armumine on kerge, aga armastus nõuab rohkem tööd. Mul on palju muidki nõuandeid, aga ma ei tea, on sul nendega midagi pihta hakata. Omaenda elu jooned pole alati nii sujuvad, et nende põhjal tasuks teisele kaarti joonistada. Aga seda ma luban, et ükskõik, mis su meelt ka ei tumestaks, tahan otsida sellele koos sinuga lahendust. Pole olemas sellist asja, millest sa ei võiks mulle rääkida. Ma tahan kuulda kõiki su sõnu. Ma ei hülga sind iialgi, jään alati sinu isaks. Kaitsen sind oma surmapäevani, kauemgi veel.
Kirjutan seda kirja su ema eest salajas, sest muidu nimetataks mind tundeliseks ohmuks. Panen selle ümbrikusse ja peale kirjutan nimed, mis mõtlesime sulle anda. Ma ei tea, kas see säilib hetkeni, kuni sa oskad lugeda. Võimalik, et see kõik jääb heaks kavatsuseks, võib-olla unustan selle ise ära ja paber kaob elu kolimiskastide vahele. Me võime ju anda sulle mõne muu nime ja siis imestame vahel, millise tundmatu kirju oma kodust leiame. Aga kõik võib muidugi ka hästi minna: võimalik et ümbrik peab raamaturiiulil raamatute vahel vastu ja millalgi vanemast peast satud sa sellele peale. Võimalik et neid kirju on selleks ajaks kirjutatud kümneid. Võib-olla annan sulle igal sünnipäeval uue kirja. Meil on aastaid ja aastakümneid aega teineteist tundma õppida.
Võiksid juba varsti tulla. Sinu jaoks on siin ootel mänguasjad ja riided. Sulle on minu kõrval koht.
В В В В Isa
ESIMENE OSA
Häärberi algusajad
MÕNED VÄIDAVAD, et Kusikoski häärber sai oma nime kollakalt vahutava huumusrikka kose järgi. Teiste meelest oli kõige olulisem nime andmise põhjus kose pikk langemisteekond lehtrikujulisse kanjonisse ja eriti sellest sündiv hääl. See meenutab nimelt poti keskele hooletult lastavat madalat ja katkendlikku kusejuga. Siiski pole kumbki põhjuseks, miks häärberile see nimi anti, sest – erinevalt rahva arvamusest – sai kosk nime häärberilt, mitte vastupidi.
Augustis, Issanda aastal 1778, oli Rootsi kuningas teinud samasuguse liigutuse nagu iga varasem svealaste, götalaste ja vendide kuningas kuni igivanade aegadeni välja: kuulutanud sõja Venema