Nähtamatu raamatukogu

Genevieve Cogman

Irene on raamatukoguhoidja. Tõsi, Raamatukogu on selline, mis ei laena ühtegi raamatut välja. Ja asub see… väga paljude paralleelmaailmade vahel, ent mitte üheski neist. Seetõttu sarnaneb raamatukoguhoidja töö pigem spiooni omaga: Irene ülesanne on minna kohale, osta, varastada või ükskõik millisel moel hankida raamat ja tuua see Raamatukokku. Maailmad on erinevad ja seetõttu võivad isegi klassikalised teosed neis pisut erineda. Näiteks on „Faustis” mingi sõna vahetusse läinud. Või on vennad Grimmid leidnud oma raamatusse täiendava muinasjutu või paar. Mõned raamatud on unikaalsed, seotud ainult ühe konkreetse maailmaga, mõned võivad aga reeta Raamatukogu saladusi. Esialgu tundub kõik lihtne: minna kena praktikandi saatel Londonisse, võtta raamat, tulla märkamatult tagasi. Aga raamat on juba varastatud ning seda näivad otsivat väga mitmed jõud alustades Liechtensteini saadikuga ja lõpetades salaühingutega. Liechtenstein, muide, on üks Euroopa suurjõude, sest just seal valmistatakse haldjate võluväe abiga maailma parimaid tsepeliine. Genevieve Cogmani „Nähtamatus raamatukogus” on salapära ja maagiat, ustavust ja reetmist, aurupunki ja armastust raamatute vastu – lühidalt: see on hõrk kokteil igale maitsele.

Genevieve Cogman

Nähtamatu raamatukogu

ESIMENE PEATГњKK

Irene lükkas narmasharja sujuvate, hoolikate liigutustega mööda kivipõrandat ja imetles seejuures hajameelselt, kuidas märjad kiviplaadid laternavalguses läikisid. Ta selg oli valus, kuid selles polnud pärast õhtu otsa kestnud koristamist midagi imelikku. Koristamine oli kahtlemata vajalik. Prints Mordredi Noorte Meeste Eraakadeemia õpilased suutsid põrandale jätta niisama palju pori ja sodi kui kõik teised teismelised. Siseruumide puhtust nõudvad õppeained nagu salakunstid, militaarajalugu ja alkeemia ei muutnud väliõppusi – lahingustrateegia, kahevõitlus, salamõrvad maastikul ja ragbi – vähem sopasteks.

Kabinetis lõi kell esimest veerandit. Niisiis oli tal kesköise palvuse ja kirikulauluni nelikümmend viis minutit aega. Ta teadis nädalatepikkuse kogemuse ja ausalt öeldes ka oma internaadielu mälestuste põhjal, et poisid ei tõuse üles hetkegi varem kui hädavajalik. See tähendab, et nad veavad end voodist välja kolmveerand kaksteist, et siis kiiruga selga tõmmatud riietes ja põgusalt kammitud juustega kabelisse suunduda. See jättis talle kolmkümmend minutit, enne kui keegi neist ennast liigutama hakkab.

KolmkГјmmend minutit raamatu varastamiseks ja pГµgenemiseks.

Ta toetas harja pange, ajas end sirgu ja kulutas hetke sellele, et sõrmenukkidega nimmekohta hõõruda. Vahel nõudis Raamatukogu salaülesannete täitmine esinemist kõrgema seltskonna liikmena ning siis pidi asjaosaline raamatukoguhoidja peatuma luksuslikes hotellides ja maamajades. Seejuures tuli kanda kõrgmoodi ja süüa gurmeeroogi, tõenäoliselt kuldäärega taldrikutelt. Mõni teine kord tuli aga kulutada terveid kuid tööka teenija identiteedi loomiseks, magada katusekambrites, kanda lihtsat halli villast kleiti ja süüa sama toitu mis poisidki. Tal jäi vaid loota, et järgmine ülesanne ei too kaasa lõputut kogust hommikusöögiputru.

Koridoris kaks ust edasi asus Irene’i eesmärk: kooli trofeede ruum. See oli täis hõbekarikaid, millele olid graveeritud Türkiismaja mitmesugused kujutised, aga seal oli ka auhinnaks saadud kunstiteoseid ja annetatud käsikirju.

Üks neist käsikirjadest oligi ta sihtmärk.

Raamatukogu oli saatnud Irene’i sellesse alternatiivmaailma, et ta hangiks „Kesköö reekviemid”, mis oli kuulsa nekromandi Balan Pestiferi esimene avaldatud raamat. Teadaolevalt oli see põnev, teadmisteküllane ja vägagi väheloetud kirjatöö. Ta oli kulutanud terve kuu, otsides ühtainustki koopiat – Raamatukogu ei vajanud originaalteksti, piisas ka autentsest koopiast. Paraku ei kandnud ta otsingud vilja, küll aga äratasid uudishimu teistes inimestes (nekromantides, bibliofiilides ja guulides). Ta pidi sellest identiteedist kii