Seltsimees laps

Leelo Tungal

Siin raamatus on ühtede kaante vahel Leelo Tungla triloogia „Seltsimees laps” kolm raamatut: „Seltsimees laps”, „Samet ja saepuru” ning „Naisekäe puudutus”. Väikese Leelo ema on valesüüdistuse alusel viidud kaugele Siberisse ning tüdruk kasvab isa ja teiste sugulaste hoole all. Kõigest hoolimata on 1950ndate alguse lapsepõlv ikkagi lapsepõlv ja raskeimalgi hetkel on argipäevas oma nalja, muusikat ja teisi inimesi. Pidevalt saadab peret ema tagasituleku ootus, kuid selleni kuluv aeg on pikk-pikk… „Seltsimees lapse” triloogia alusel linastub Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks samanimeline film.

Leelo Tungal

Seltsimees laps

Seltsimees laps ja suured inimesed

Veel Гјks jutustus Гµnnelikust lapsepГµlvest

Hea laps oleks hea olla

Mõni laps on sündimisest peale hea ja eeskujulik. Heal ja eeskujulikul lapsel ei vaju kunagi põlvikud lonti, ei tule tutipael lahti, ei teki jutid varvaste vahele ega lähe sandaalid valepidi jalga. Eeskujulik laps ei karda pimedust, äikest, kanakulli, kolhoosi pulli ega mundrimehi. Eeskujulik laps ei hakka naerma, kui tal on suu suppi täis, ei songi pudrutaldrikus ega jäta potile minemist viimase minuti peale. Üldse ei juhtu temaga kunagi midagi sellist, mis teeks häbi või tekitaks kurba meelt.

Eeskujulik laps oleks hea olla.

Kui mina oleksin hea ja eeskujulik laps, siis poleks memme mind maha jätnud, selge see. Eks ta ole mulle juba küllalt palju asju andeks andnud, aga nüüd sai siis mõõt täis. Minuga juhtub ju kogu aeg midagi sellist, millest heal ja eeskujulikul lapsel pole aimugi.

Kui ma aitan memmel nõusid kuivatada, siis kukub mul ilmtingimata kõige ilusam ja peenem tass või taldrik näpu vahelt – ja just siis, kui ta on juba korralikult pestud, loputatud ja kuivatatud. Kui teel on kas või üksainuke lombiriba, siis satun ma jalgupidi sellesse, kui toauksel seisab kaks püssi ja pika palituga meest, siis komistan ma neist ühe suurte saabaste otsa, ja kui keset tuba on paberi- ja raamatuhunnik, siis lendan selle sisse ninali. Ja memmel tükivad mind vaadates pisarad silma.

„Pange see lapseväntsakas kuskile kinni!” karjus musta nahkmantliga mees ja näitas jämeda sõrmega minu poole.

Memme võttis mu sülle ja surus kõvasti enda vastu. Ta silmad läikisid niiskelt ja mina pistsin pillima. Tegelikult lõingi kukkudes kõhu valusasti ära – vastu mingit teravat raamatuserva, aga see väike valu polnud pooltki nii hull kui koleda mehe kole hääl. „Väntsakas” on kole sõna – ja see käis ilmselgelt minu kohta, jube! Suurtele inimestele on kõik lubatud: võhivõõrad mehed kisuvad meie kirjutuslaua sahtlid välja ja paiskavad paberid põrandale, tõmbavad raamatud riiulitest välja ja viskavad sinnasamma – aga memme ei ütle ühtki paha sõna, ainult ohkab! Kui mina oma mänguasjad õhtul põrandale jätan, memme-tata sahtlite kallal käin või mõnesse igavasse raamatusse paar pilti joonistan, kus siis selle pahanduse ots!

Musta mantliga onu seisis nagu õige mees, üks käsi taskus ja teine minu poole osutamas: „Viige see värdjas jalust ära!”

„Mine nüüd teise tuppa ja ole hea laps!” ütles memme, võõrale onule volksti! pahast pilku heites. „Küllap läheb kõik veel hästi! Mõnikord tekib ikka arusaamatusi…”

Ta viis mu magamistuppa ja pani laetule põlema. Memme ju teadis, kuidas ma pimedust kardan. Oli küll päevane aeg, aga ikkagi tundus tuba kangesti hämar. Pitskardinate tagant vahtis sisse vana raagus hõbepaju, mis mõnikord tegi halba nalja ja pani oma kortsulise näo päris vastu klaasi.

„Vaata senikaua raamatuid või pane klotsipilte kokku!” ütles memme ja pani enda järel ukse kinni.

„Kirjutage alla!” kuulsin ukse tagant rämedat häält. „Ja pange kuupäev ka: kaheteistkümnes aprill tuhat ühekssasada viiskümmend üks!”

Imelik küll – kuidas memme kuulas selle vastiku onu sõna ja jättis mind üksi magamistuppa kurvastama? Paistis, et asi oli tõsine: maksku mis maksab tuli heaks lapseks hakata.

Kes see siis tahab paha laps oll