Töölepingu seadus praktikas. III raamat. Töölepingu lõpetamine ja üleminek. Vastutus. Rakendussätted

Mari Rask

Sarja „Tööõigus 2009“ kolmandas raamatus käsitletakse töölepingu seaduse sätted, eriti töölepingu lõpetamise küsimusi, mis eeldavad hoolikat võlaõiguslike üldpõhimõtete järgimist. Iga töölepingu ülesütlemise juhul tuleb kaaluda, mis on mõistlik ja kooskõlas hea usu põhimõttega. Just töölepingu lõpetamise ja poolte vastutuse teemad põhjustavad enim töövaidlusi.

Heli Raidve, Mari Rask

Töölepingu seadus praktikas

Sissejuhatus

Käesolevas raamatus käsitlemist leidvad töölepingu seaduse sätted, aga eriti töölepingu lõpetamise küsimused, eeldavad kõige rohkem võlaõiguslike üldpõhimõtete arvestamist. Igal konkreetsel töölepingu ülesütlemise juhul tuleb kaaluda, mis on mõistlik ja kooskõlas hea usu põhimõttega.

Töölepingu lõpetamine ja vastutus on sellised valdkonnad, mis on põhjustanud praktikas kõige rohkem töövaidlusi. Töölepingu lõpetamise puhul põrkuvad töötaja ja tööandja huvid kõige selgemalt. Seetõttu töölepingu lõppemise, aga eriti töölepingu ülesütlemisega seotud regulatsiooni puhul on seadusandja püüdnud leida mõlemaid pooli rahuldava lahenduse, eeldades sealjuures lepingupoolte head tahet ja mõistlikku suhtumist.

Töölepingu seaduses on töölepingu lõpetamise põhimõtted ja alused leidnud põhjalikku reguleerimist. Eriti piisava põhjalikkusega on sätestatud töölepingu ülesütlemine. Vaatamata sellele on siiski jäänud piisavalt ruumi sätete erinevaks tõlgendamiseks. Töölepingu lõppemisega on seotud ka kõige rohkem töövaidlusi.

Käesolevas raamatus on püütud selgitada töölepingu lõppemise regulatsiooni eelkõige praktikas üleskerkinud probleemide valguses.

Ülevaade on antud vastutusest töösuhtes ja eelkõige tööandja vastutuse regulatsioonist.

Samuti on selgitatud töölepingu seaduse rakendussätteid, mis vaatamata juba ligi aasta jooksul kohaldatavale seadusele omavad veel tähtsust.

Head lugemist!

В В В В Heli Raidve

В В В В Mari Rask

1. Töölepingu lõppemise alused ja tagajärjed

Töölepingu seaduse regulatsioonis vastanduvad töötaja ja tööandja huvid kõige teravamalt just töölepingu lõppemisega seotud küsimustes. Töötaja on huvitatud, et tööõigus tagaks igati töökoha säilimise ja annaks ulatusliku kaitse töölepingu lõpetamisel. Tööandja, vastupidi, sooviks kasutada piiramatut töölepingu ülesütlemisõigust.

Seadusandja on püüdnud luua tasakaalustatud regulatsiooni, kus eesmärgiks on olnud eelkõige tagada töötaja kaitse, kuid anda sealjuures ka tööandjale võimalus oma majandustegevuse efektiivsemaks korraldamiseks.

Töölepingu seaduse 5. peatüki 1. jagu näeb ette kõik töölepingu lõppemise alused. Kuna seadus annab ammendava loetelu töölepingu lõppemise alustest, siis ei ole võimalik töölepingu lõppemine muudel alustel.

Tööleping lõpeb:

– töösuhte lõppemisel kokkuleppega (TLS § 79);

– tähtaja möödumisega (TLS § 80);

– töötaja surmaga (TLS § 81);

– füüsilisest isikust tööandja surmaga, kui tööleping sõlmiti tööandja isikut arvestades (TLS § 111 lg 3);

– ülesütlemisega (TLS § 83).

Töölepingu seaduse seletuskirjas on jagatud töölepingu lõppemise alused kaheks lähtuvalt töölepingu poolte tegutsemisvajadusest töölepingu lõppemisel:

• alused, mis toovad automaatselt kaasa töölepingu lõppemise − tähtaja möödumine (TLS § 80), töötaja surm (TLS § 81), füüsilisest isikust tööandja surm, kui tööleping oli sõlmitud tööandja isikut arvestades (TLS § 113 lg 3).

Need töölepingu lõppemise alused ei eelda töölepingu poolte aktiivset käitumist, vaid tööleping lõpeb teatud tähtaja või sündmuse saabudes.

• alused, mille puhul on töölepingu lõppemiseks vajalik ühe või teise lepingupoole aktiivne tegevus – poolte kokkulepe (TLS § 79), töölepingu ülesütlemine (TLS § 83).

Töölepingu ülesütlemine on praktikas kõ