Missioon

Hannes VГµrno

Oma elu pöördepunkti jõudnud mehed ei kipu end tavaliselt avama. Ennast avanud mees on nõrk ja haavatav ‒ nõnda mõtleb suurem osa mehi. Nii jäävadki meeste sisemised võitlused vaid nende endi ja paari väga lähedase inimese teada. Kuid Võrno on otsustanud sellest ringist välja murda, ja tema raamat väärib juba ainuüksi seepärast lugemist. Taktitunne ja diplomaatiline kõnepruuk on kõrvale jäetud ning lugejal on harukordne võimalus lasta endale asju otse näkku öelda. Kas ta öelduga nõustub või mitte, see on juba tema otsustada. Raamatu teine ja võib-olla hoopis suurem väärtus seisneb aga muus. Eestist on viimase 25 aasta jooksul käinud sõjalistel missioonidel üle 3500 mehe ja naise. Nende tegemisi on avalikkuse ette toodud palju, kuid nende tundeid, mis missioonidel olemisega kaasnevad, suhtedraamasid, siseheitlusi ja omavahelisi keerulisi suhteid, mida põhjustab pikka aega kestev suletud süsteemis viibimine – peaaegu üldse mitte. Võrno raamatuga saab see suur tühimik täidetud. Kui julged, saa osa sellest energiavoost, mis Võrnost hoovab! Head lugemist!

Hannes VГµrno

Missioon

Saateks

See on nüüd kaante vahel. Raamat missioonist. Lugu, milles põhiline pole sõjaline operatsioon ja selle käigus kogetu. Tähtis pole kättemaks ega vimm iseenese või kellegi teise vastu.

Meie rahvuse ajaloolises mälus on ikka elanud aukartus ja kõhedus sattuda „laulu sisse”. Ka see ei ole olnud minu eesmärk. See raamat seisab lugeja ees tuhatkond päeva pärast seda, kui see kirja pandi, ja kirjutamise hetkel ei mõelnud ma sellele, et see tekst on kellegi teise kui minu silmade jaoks. Olin vaid otsustanud, et juhtugu mis iganes, mina panen oma päevad üksteise järele ritta nagu rannakalur riputab särjed räästasse kuivama. Et hiljem oleks võtta, kui isu tuleb ja on aega nosida.

Need üheksa paksu raamatu mõõtu päevikut olid tolmuses kilesse mässitud ja kinni teibitud pakis. Minu jäetud väike kirjake paki küljes ütles – avada mitte varem kui 2015. aasta novembris. Selleks ajaks oli möödunud kaks aastat minu elust, millest osa moodustas poole aasta pikkune rahvusvaheline sõjaline missioon Afganistani islamivabariigis, Eesti kaitseväe kontingendi Estcon-16/Estcoy-17 teabeohvitserina ja teenistus teavituskeskuse ülemana. Kõigele sellele eelnes omakorda aasta tegevteenistust kompaniiülemana ning pea aastapikkune missioonieelne ettevalmistus ja väljaõpe. Selleks ajaks oli peaaegu kindel ka see, et minu teenistusleping kaitseväes on läbi. Ehk kokkuvõttes, ma olen sellega kõigega lõpetanud.

Veel aasta tagasi poleks keegi suutnud mind veenda, et peaksin oma päevikud avaldama. Mind õhutas mu enese uudishimu ja vastupandamatu kärsitus, millal on käes õige aeg, et avada see tolmune pakk ja päevikuid sirvida. Ma olin astunud hoopis teise ellu. Tundsin, et olen tagasi omade juurde jõudnud, kuid samas täiesti üksi. Tajusin, millise riski olin võtnud ja kuidas see nende aastate jooksul oli muutnud kogu minu elu. Maailm tundus nagu klubi, kust olen välja heidetud, sest olin muutunud isekaks, ühe ja ainuõige tõe otsijaks. Mõistsin, et sellises olukorras pole mul haarata muust kui iseendast, kes ma seal seisin ja nõutult ringi vaatasin. Keegi teine peale minu ei suutnud mulle endale appi tulla. Nii võtsingi päevik päeviku ja leht lehe haaval ette ega lugenud, vaid kirjutasin selle peatüki oma elus ringi. Ma ei muutnud oma märkmeid poliitiliselt korrektseteks ega isikuliselt umbmäärasteks. Jätsin sõnad nii, nagu need kunagi sulepeast paberile ilmusid. Hirm, viha, trots, kibestumine, pettumus, ahastus, lüüasaamine, mahajäetus, üksijäetus, ülekohus, rumalus, laiskus. Kuid alles jäi ka kõik rõõmustav, armas, joovastav, lohutav, rahustav ja lootust säilitav. Jäid muutmata olukorrad, milles just sel hetkel olid mehed ja naised, lähedased ja kontvõõrad, kes vääriksid täna, et neilt andeks paluksin või nendega vähemalt ära lepiksin. Kõik siin kaante vahel on nii, nagu see tollel hetkel toimus.

Taasiseseisvunud