Väärt mees
Curtis Sittenfeld
New York Timesi menuautori Curtis Sittenfeldi sulest ilmunud “Uhkuse ja eelarvamuse ”tänapäevases stiilis ümberjutustus on ühtaegu nii austusavaldus Jane Austenile kui ka julge kirjanduslik eksperiment. Soe ja samas vaimukas “Väärt mees”, mis käsitleb soo-, klassi-, armastuse-ja pereprobleeme, on kahekümne esimese sajandi särav, vallatu ja hõrk perekonnalugu. Seesugused Bennetid ja härra Darcy on ühtviisi tuttavlikud ja tundmatud: Liz on ligi neljakümneaastane ajakirjanik, kes elab New Yorgis, nagu ka tema joogatreenerist vanem õde Jane. Isa äkilise haigestumise tõttu sõidavad õed lapsepõlvelinna Cincinnatisse vanematele appi – ja avastavad, et nende suur kodumaja Tudor on lagunemas ning ka perekonna enda käekäik pole kiita. Noorimad õed Kitty ja Lydia on liialt ametis CrossFiti treeningute ja paleodieediga, et tööle minna. Keskmine õde Mary valmistub kolmanda magistrikraadi saamiseks ega tõsta jalgagi oma toast, välja arvatud teisipäeva õhtuti, kuid oma salapärastest käikudest ta rääkida ei taha. Proua Bennet mõtleb ainult sellest, kuidas tütred mehele panna. Mängu tuleb kena uustulnukast arst Chip Bingley, kes on hiljuti osalenud tõsielusarjas “Väärt mees”. Neljanda juuli grillipeol heidab Chip Jane’ile silma. Chipi neurokirurgist sõber Fitzwilliam Darcy aga jätab endast Lizile halva mulje. Esmamulje võib aga siiski petlikuks osutuda …
Curtis Sittenfeld
Väärt mees
“Kui saabub maailma lõpp, tahaksin ma olla Cincinnatis, sest see jääb ajast alati kakskümmend aastat maha.”
В В В В MARK TWAIN
Esimene osa
1.В peatГјkk
Juba hulk aega enne seda, kui Chip Bingley Cincinnatisse jõudis, teadsid kõik, et ta otsib pruuti. Kaks aastat tagasi oli Chip, Dartmouthi kolledži ja Harvardi meditsiiniteaduskonna vilistlane, Pennsylvania Bingleyde järeltulija, kelle pere oli kahekümnendal sajandil veevärgiseadmetega kenakese varanduse kokku ajanud, osalenud – silmakirjaks tõrksalt – ülimenukas tõsielusaates “Väärt mees”. 2011. aasta kaheksa sügisnädala jooksul oli kakskümmend viis neiut elanud üheskoos Rancho Cucamonga villas Californias ja võistelnud Chipi südame pärast: käinud temaga Las Vegases ruletti mängimas ja Napa Valley viinamägedes veini maitsmas, üksteisega tülitsedes ja teisi laimates nii Chipi kuuldes kui ka tema seljataga. Iga osa lõpus said kõik neiud Chipilt suudluse kas huultele, mis tähendas, et ta jätkas võistlemist, või põsele, mis tähendas, et ta pidi kohe koju minema. Viimases osas, kuhu jäi ainult kaks neiut: suurte silmade ja kuldsete kiharatega kahekümne kolme aastane Kara, endine kolledži ergutustüdruk, kellest oli saanud teise klassi õpetaja Jacksonis Mississippis, ja kahekeelne, kuid veetlev kahekümne kaheksa aastane brünett Marcy, hambahügienist Morrostownist New Jerseyst, oli Chip lahinal nutnud ega olnud kummagi kätt palunud. Nad mõlemad olid erakordsed, teatas ta, jalustrabavad, arukad ja elegantsed, aga ta ei tundnud kummagagi “hingesidet”, nagu ta seda nimetas. Vastavalt föderaalse sidekomisjoni määrustele jäid Marcy järgnenud tiraadist alles peamiselt piiksud, mis tema viha siiski varjata ei suutnud.
“Ma tahan, et ta kohtuks meie tüdrukutega, aga mitte sellepärast, et ta tegi kaasa selles nõmedas sarjas,” ütles proua Bennet oma mehele ühel juunilõpu hommikul söögilauas. Bennetid elasid Grandin Roadil suures kaheksa magamistoaga Tudori-stiilis majas Cincinnati Hyde Parki naabruses. “Ma isegi ei vaadanud seda. Hoopis sellepärast, et ta õppis Harvardis meditsiini.”
“Sa oled seda maininud jah,” sõnas härra Bennet.
“Pärast kõike, mida me oleme läbi elanud, ei teeks paha, kui perekonnas oleks arst,” ütles proua Bennet. “Sa võid ju arvata, et ma olen omakasupüüdlik, aga minu arust on see tark mõte.”
“Omakasupüüdlik?” kordas härra Bennet. “Sina?”
Viis nädalat tagasi oli härra Bennetile tehtud erakorraline pärgarterite šunt. Taastumisaeg oli veninud märkimisväärselt pikaks ja temale omane