Punane Kuninganna 2: Klaasmõõk

Victoria Aveyard

KUI MA OLEKS MÕÕK,SIIS OLEKS MA KLAASMÕÕK,ning tunnen, kuidasHAKKAN KILDUDEKS LAGUNEMA.--Mare Barrow’ veri on punane – lihtrahva moodi –, kuid tema Hõbedasele omane võime valitseda välgunooli on teinud temast relva, mida kuninglik õukond püüab ohjes hoida. Valitsejad nimetavad teda võimatuseks ja petiseks, kuid kui tüdruk põgeneb prints Maveni – sõbra eest, kes ta reetis, avastab ta midagi jahmatavat: ta ei ole ainuke endasugune. Kättemaksuhimuliseks kuningaks tõusnud Maven tihedalt kannul, asub Mare otsima ja värbama endasuguseid punahõbedasi võitlejaid, kes liituks heitlusega rõhujate vastu. Ent Mare leiab end peagi hukatuslikult teelt, kus valitseb oht muutuda just niisuguseks koletiseks, keda ta alistada püüab.PABERRAAMAT SOODUSHINNAGA

Victoria Aveyard

Klaasmõõk

Originaali tiitel:

Glass Sword

Victoria Aveyard

HarperTeen 2016

Copyright В© 2016 Victoria Aveyard

Victoria Aveyard assert the moral right to be identified as the author of this work.

Kaanekujundus В© 2016 HarperCollins

ISBN 978-9949-583-06-5 (trГјkis)

ISBN 978-9949-583-07-2 (epub)

TГµlge eesti keelde В© Karin Kull ja Pikoprint OГњ 2016

TГµlkija: Karin Kull

Toimetaja: Vilve Torn

Kujundaja: Liis Karu

See raamat on uhkusega trГјkitud keskkonnaga arvestavale paberile, mis vastab FSC sertifikaadile.

FSC sertifikaat tähistab vastutustundlikku metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline

E-raamat OГњ Flagella

PГјhendus:

Mu vanavanematele nii siin kui seal. Teie juures olen alati kodus.

Esimene peatГјkk

Võpatan. Kalts, mille tüdruk mulle ulatab, on puhas, kuid lõhnab vere järele. See ei tohiks mind häirida. Kõik mu riided on nagunii juba verised. Punane on loomulikult minu oma. Hõbedane kuulub paljudele teistele. Evangeline’ile, Ptolemusele, nümfist lordile – kõikidele, kes püüdsid mind areenil tappa. Ilmselt on osa sellest ka Cali oma. Meie hukkajate löödud haavadest ja marrastustest voolas tema verd liivale ojadena. Nüüd istub prints jalgu põrnitsedes minu vastas, haavad aeglaselt ja kellegi abita paranema hakkamas. Heidan pilgu ühele paljudest oma käsivarsi kirjavatest haavadest, mis on ilmselt Evangeline’i löödud. See on veel värske ja piisavalt sügav, et arm jätta. Osake minust tunneb sellest mõttest rahulolu. Seda sakiliste servadega lõhet tervendaja jahedad käed maagiliselt minema ei pühi. Me Caliga ei ole enam Hõbedaste maailmas, kus keegi meie vaevaga teenitud armid lihtsalt olematuks muudab. Oleme põgenenud. Või vähemalt mina olen. Cali ahelad ei lase unustada, et tema on vangistatud.

Farley müksab üllatavalt õrnalt mu kätt. „Varja nägu, välguplika. Nad jahivad seda.”

Kordki teen seda, mida kästakse. Teised järgivad mu eeskuju ning tõmbavad üle suude ja ninade punase kanga. Cali nägu on viimane, mis katmata jääb, kuid mitte kauaks. Ta ei hakka Farleyle vastu, kui see talle maski näole seob – justkui oleks ta üks meie seast.

Oleks see vaid nii.

Elektriline kumin lööb mu vere lõkkele ja tuletab meelde pulseerivat, kriiksuvat allmaarongi. See kannab meid halastamatult edasi, linna, mis kord oli pelgupaik. Rong kihutab möirates mööda iidseid rööpaid kui üle lagendiku sööstev Hõbedasest kebja. Kuulan krigisevat metalli ja tunnetan seda oma kontides, kus on juba koha sisse võtnud külm valu. Raev, jõud, mis mind areenil saatsid, näivad kauge mälestusena, millest on järele jäänud vaid valu ja hirm. Suudan vaid ähmaselt kujutleda, mida Cal võib praegu mõelda. Ta kaotas kõik, kõik, mis on talle kunagi kallis olnud. Isa, venna, kuningriigi. Ma ei tea, kuidas ta suudab end vaos hoida. Poiss istub täiesti liikumatult, kui rongi õõtsumine välja arvata.

Keegi ei pea mulle selgitama, miks me nõnda kiirustame. Farley koos oma viimase piirini pinges kaardiväelastega on piisav selgitus. Oleme endiselt jooksus.

Maven on varemgi siitkaudu liikunud ja tuleb uuesti. Sedapuh