Jumalik puudutus

Elizabeth Gilbert

Alma Whittaker sünnib uue sajandi alguses, aastal 1800, keset täiuslikku Philadelphia talve. Tema isa Henry on jultunud ja karismaatiline taimetundja, kes on ajanud kokku tohutu varanduse hoolimata tagasihoidlikust algusest, mil ta näppas Sir Joseph Banksi Kew’ botaanikaaiast taimi ning seilas laevapoisina kapten Cooki laeval Resolution. Alma auväärsest hollandi perekonnast pärit range ema teadmised botaanikast ei jää alla ühelegi mehele. Peagi leiab iseseisev ja teadmisjanuline Alma oma koha taimede ja teaduse maailmas. Aga kui põhjalik sammalde uurimine viib Alma aina sügavamale evolutsiooni saladuste juurde, tõmbab mees, keda ta armastama hakkab, teda hoopis teise suunda. „Jumalik puudutus“ on suur romaan suurest sajandist. Raamatus tegutsevad erakordsed inimesed – misjonärid, orjusevastased, seiklejad, astronoomid, laevakaptenid, geeniused ja hullumeelsed – ning nende kõigi kohale kerkib unustamatu Alma Whittaker, valgustussajandi naine, kes seisab trotslikult uue ajastu künnisel. Elizabeth Gilberti tuntuim raamat on 2006. aastal ilmunud „Söö, palveta, armasta“, mida on kogu maailmas müüdud üle kümne miljoni eksemplari ja millest on vändatud film Julia Robertsiga peaoas. 504 lk

Elizabeth Gilbert

Jumalik puudutus

Minu vanaemale

Maude Edna Morcomb Olsonile

tema sajanda sünnipäeva puhul.

Mis on elu, seda me ei tea.

Mida elu teeb, seda me teame hästi.

    – LORD PERCEVAL

PROLOOG

Koos sajandiga sГјndinud Alma Whittaker tuli siia maailma 5. jaanuaril 1800.

Kiiresti, peaaegu otsekohe, hakkasid tema kohta kujunema arvamused.

Kui Alma ema esimest korda last nägi, oli ta tulemusega üsna rahul. Siiani ei olnud Beatrix Whittakeril pärija saamine õnneks läinud. Kolm esimest eostamiskatset olid hävinud kurbade niredena enne, kui eluvaimu sisse saidki. Hiljutisim katse – täiuslikult väljaarenenud poeg – oli juba peaaegu elu lävele jõudnud, kuid siis meelt muutnud selsamal hommikul, kui pidi sündima, ning saabunud juba lahkununa. Pärast niisuguseid kaotusi on iga ellu jäänud laps rahuldust pakkuv laps.

Tervet last süles hoides pomises Beatrix palve oma emakeeles, hollandi keeles. Ta palus, et tütar kasvaks üles terve, mõistliku ja arukana ega hakkaks kunagi läbi käima ülearu puuderdatud tüdrukutega, naerma labaste juttude peale, istuma mängulaua taga hoolimatute meestega, lugema prantsuse romaane, käituma viisil, mis sobib ainult metsikule indiaanlasele, et ta üldse mis tahes viisil ei muutuks hea perekonna suurimaks häbiplekiks, nimelt et temast ei saaks een onnozelaar, ullike. Sellega lõpetas ta oma palve – või selle, mis nii valjul naisterahval nagu Beatrix Whittaker eestpalve aset täitis.

Ämmaemand, kohalik saksa soost naine, arvas, et kuna see oli korralik sünnitus korralikus majas, siis oli Alma Whittaker ka korralik beebi. Magamistuba oli olnud soe, suppi ja õlut oli vabalt võtta ja ema oli olnud tugev – just nagu ühest hollandlasest võibki oodata. Pealegi teadis ämmaemand, et talle makstakse – ja makstakse korralikult. Iga vastsündinu, kes raha sisse toob, on vastuvõetav vastsündinu.

Järelikult ütles ämmaemandki Alma eest palve, kuigi mitte ülearu kirglikult.

Mõisa majapidajanna Hanneke de Groot eriti vaimustatud ei olnud. Laps polnud ei poiss ega ilus. Tema nägu oli nagu kausitäis putru ja kahvatu kui värvitud põrand. Nagu kõik lapsed, toob ta endaga tööd. Nagu suurem osa tööd, langeb see ilmselt tema õlule. Aga ta õnnistas last siiski, sest vastsündinu õnnistamine on kohustus ja Hanneke de Groot täitis alati oma kohust. Hanneke maksis ämmaemandale ja vahetas voodilinad. Teda aitas sealjuures, kuigi mitte just osavalt, noor teenijapiiga – hiljuti majapidamisse võetud jutukas maatüdruk –, kes oli rohkem huvitatud lapse vaatamisest kui magamistoa koristamisest. Teenijapiiga nimi ei vääri siin mainimist, sest Hanneke de Groot laseb tüdruku kui kasutu järgmisel päeval lahti ja saadab ta ilma soovituskirjata minema. Sellest hoolimata sekeldas too kasutu