Kadunud hingede linn. Surmav arsenal. V raamat
Cassandra Clare
“Surmava arsenali” viies raamat, “Kadunud hingede linn” võtab neljandalt jutujärje üle seal, kus Jace’i enda võimusesse haaranud ülideemon Lilith on hävitatud. Või ei ole siiski? Noormeest seiravad endiselt ohud, mis kaasnesid surnute seast naasmisega, ning suutmata sellega leppida, seab Clary surmaohtu ka enda. Kas kohutavaid salaplaane sepitsevasse Jonathan Morgensterni ehk Sebastianisse, nagu ta end nüüd nimetab, on jäänud kübetki inimlikkust? Kuidas raiuda läbi eelmise raamatu lõpul Valentine’i lihase ja kasupoja vahel loodud sidet? Millised intriigid põimuvad vampiiriklannis? Kuidas sekkub sündmustesse kurikaval haldjakuninganna? Mida tehakse “Põrgu sõdalaste” sarjas mainitud libahuntide ühingus Praetor Lupus? Ja lõpuks: kas meie armunud paaride kohal on taevas pilvitu? Lugeja viiakse tegelaste kannul Veneetsiasse, Prahasse ja Pariisi ning lastakse tal koos nendega osa saada nende kaunite linnade iseäralikust atmosfäärist. Ent veel sellegi raamatu lõpul ei ole kõik küsimused vastust leidnud. 448 lk
Cassandra Clare
Kadunud hingede linn. Surmav arsenal. V raamat
PГјhendatud Naole, Timile, Davidile ja Benile
Keegi ei eelista kurjust kurjuse enda pärast.
Inimene ajab selle üksnes segi õnnega –
headusega, mida ta otsib.
В В В В Mary Wollstonecraft
Proloog
Simon seisis ja silmitses tuimalt oma maja välisust.
Tal polnud eales olnud teist kodu. Siia olid vanemad toonud ta kohe sündimise järel. Selle Brooklyni ridaelamu seinte vahel oli ta üles kasvanud. Suviti oli ta siinsamas tänaval nende varjurikaste lehtpuude all mänginud ning talvel sõitnud prügikasti kaanest meisterdatud kelguga. Selles majas oli tema perekond pidanud seitse päeva shiva’t, kui isa suri. Siin oli ta esimest korda suudelnud Claryt.
Ta poleks eales uskunud, et saabub päev, kui selle maja uks on talle suletud. Kui ta ema viimati nägi, oli too nimetanud teda koletiseks ja lausunud palveid, et ta kaoks. Simon oli pannud ema loitsu abil unustama, et tema poeg on vampiir, aga tal polnud aimugi, kui kaua selle mõju kestab. Seistes külmas sügistuules ja vaadates ainiti enda ette, teadis ta, et see oli haihtunud.
Uks oli kaetud märkidega – sellele olid maalitud Taaveti tähed, lõigatud Chai ehk elu sümbol, ukselingile ja koputile olid riputatud palverihmad, uksesilma kattis hamsa ehk Jumala käsi.
Tuimalt asetas poiss käe uksest paremat kätt kinnitatud metallist mezuzah’le. Ta nägi sealt, kus tema käsi püha eset puudutas, tõusmas suitsu, aga ei tundnud midagi. Valu ei olnud. Oli üksnes hirmuäratav tühjus ja pimedus, mis kohus pikkamööda külmaks raevuks.
Simon lõi ukse pihta jalaga ning kuulis kõminat majas vastu kajamas. „Mamps!” hüüdis ta. „Mamps, see olen mina.”
Vastust ei tulnud – kuulda oli ainult, kuidas võtit lukus keerati. Noormehe teravnenud kuulmine tabas ära ema sammud ja hingamise, aga ei ainsatki sõna. Isegi läbi puidu haistis Simon hirmu ja õõva mõrkjat lõhna. „Mamps!” Tema hääl katkes. „Mamps, ära tee nalja! Lase mind sisse! See olen mina, Simon!”
Uks vappus, nagu oleks ema selle pihta virutanud. „Mine ära!” Hääl oli kähe, õudusest tundmatuseni moondunud. „Mõrtsukas!”
„Ma ei tapa inimesi.” Simon toetas pea vastu ust. Ta teadis, et suudaks selle ilmselt hingedelt maha lüüa, aga mis sellest kasu oleks? „Ma ju rääkisin sulle. Ma joon loomaverd.”
„Sa tapsid mu poja,” ütles ema. „Tapsid ning asendasid ta koletisega.”
„Mina olengi sinu poeg.”
„Sul on tema nägu ja hääl, aga sa pole tema! Sa ei ole Simon!” Ema hääl oli paisunud peaaegu kriiskamiseks. „Käi mu majast minema või muidu tapan su, koletis!”
„Becky,” ütles Simon. Nägu oli märg; ta tõstis käed, et seda puudutada, ning need määrdusid punaseks: ta nuttis veriseid pisaraid. „Mida sa Beckyle rääkisid?”
„Hoia end õest eemale.” Simon kuulis majast kolinat, just nagu oleks miski ümber lükatud.
„Mamps,” ütles ta uuesti, aga