Stalini väejuht: Georgi Žukovi elu

Geoffrey Roberts

Georgi Žukovi renomee on aegade jooksul korduvalt muutunud. Nõukogude ajal tõusis ta hinnatud väejuhiks, Stalini ajal langes põlu alla, Teise maailmasõja järel sai temast taas ülistatud kangelane. Hiljuti avatud Nõukogude arhiivimaterjale, sealhulgas ka Žukovi tsenseerimata memuaare uurinud Geoffrey Roberts maalib ilmeka portree sellest vastuolulise kuulsusega mehest, tema tasakaalustatud hinnang lõhub Žukovi ülespuhutud kultuse, kuid ühtaegu tunnustab meest ja tema saavutusi õiglaselt.

Geoffrey Roberts

Stalini väejuht: Georgi Žukovi elu

Celiale

EESSГ•NA JA TГ„NU

Kui Venemaal on üldse mõni erakordne kangelane, siis on see Georgi Žukov – mees, kes alistas Hitleri; talupoeg, kes tõusis vaesusest Teise maailmasõja kuulsaimaks väejuhiks; värvikas isiksus, kes läks vastuollu nii Stalini kui ka Hruštšoviga, ent jäi ellu ning jätkas võitlust. Kui Jonathan Jao kirjastusest Random House soovitas mul koostada Žukovi uue biograafia, siis äratas see minus tõsise huvi. Raamatus „Stalini sõjad” kahtlesin ma, kui suur ikka oli Žukovi osatähtsus Nõukogude Liidu võidus natsliku Saksamaa üle, ega lasknud ennast mõjutada tema uhkeldavate memuaaride toel välja kujunenud mütoloogiast. Kui mul oleks nõukogulasest lemmikkindral, siis nimetaksin Žukovi rivaali Konstantin Rokossovskit, kellel oli sootuks teistsugune juhtimisstiil. Minu uue raamatu tööpealkiri oli „Žukov. Kriitiline biograafia”. Kavatsesin luua portree väejuhist koos kõikide tema puuduste ja vigadega, mis paljastaks rohked tema elu ja karjääri ümbritsevad müüdid, kajastaks Žukovi sõjaliste võitude ja lüüasaamiste draamat ning teekonda poliitika tõusu- ja mõõnalainetel. Ent mida põhjalikumalt ma tema biograafiat uurisin, seda sümpaatsemaks Žukovi seisukohad mulle muutusid. Empaatia kombineerus kriitikaga ning tulemuseks kujunes uus, loodetavasti tasakaalustatud hinnang, mis lõhub Žukovi ülespuhutud kultuse, kuid ühtaegu tunnustab täiel määral meest ja tema saavutusi.

See pole esimene ingliskeelne Žukovi biograafia, mistõttu ma tunnustan Albert Axelli, William J. Spahri ja eriti Otto Preston Chaney varasemaid tõsiseid pingutusi. Nende töö põhipuudus oli Žukovi memuaaride – tõepoolest vältimatu, kuid samas problemaatilise allikmaterjali – ülemäärane usaldamine. Käesoleva biograafia kirjutamisel oli mul Venemaa arhiivides võimalik tutvuda paljude uute dokumentidega, sealhulgas ka Žukovi isikutoimikutega, mida säilitatakse Venemaa sõjaväearhiivis. Samuti leidsin abi paljude vene teadlaste uuringutest. Olgu siinkohal mainitud V. A. Afanasjev, V. Daines, A. Issajev ja V. Krasnov, kes kõik on avaldanud Žukovi osatähtsusest Teises maailmasõjas väärtuslikke biograafilisi töid. Seevastu minu raamat on täieulatuslik elulookirjeldus, mis kajastab põhjalikult ka Žukovi varasemat elu ja tema sõjajärgset poliitikukarjääri.

Moskvas toetasid minu uurimistööd suuresti sõbrad Venemaa Teaduste Akadeemia üldajaloo instituudist, eriti Oleg Ržeševski, Mihhail Mjagkov ja Sergei Listikov. Professor Ržeševski korraldas vastutulelikult meie kohtumise Žukovi vanima tütre Eraga, kes andis ka intervjuu. Härrad Nikita Maksimov ja Aleksandr Pozdejev saatsid mind köitval ringkäigul Žukovi muuseumis tema kodulinnas, mis praegu kannab väejuhi nime. Mina ei jaga küll Boriss Sokolovi vaenulikke vaateid Žukovist, kuid siiski soovitas ta mulle Irina Mastõkina raamatut, milles kirjeldatakse Žukovi perekonda ja eraelu.

Evan Mawdsley luges lahkelt läbi raamatu esimese variandi, andis väärtuslikke soovitusi ning parandas vigu. Viimastest oli kõige naljakam minu veendumus, et Žukov oli armunud noorde võimlejannasse, mitte koolitüdrukusse.[1 - Gymnast tähendab inglise keeles võimlejat, gimnazistka vene keeles aga gümnaasiumi naisõpilast. – Tõlk.] Evansi enda teos Nõukogude Liidu ja Saksamaa sõjast osutus asendamatuks abimeheks, samuti ka Chris Bellamy, David Gnatzi, Jonathan House’i ja kadunud John Ericksoni t