Kaltsunukk
Daniel Cole
Äsja tööle ennistatud vastuoluline uurija William Fawkes, keda hüütakse Wolfiks, on vana kalana enda arust kõike näinud, kuni ta kutsutakse kuriteopaigale, kus ta sõber ja endine paarimees Emily Baxter viib ta äärmiselt ebatavalise laiba juurde. Kuue ohvri amputeeritud kehaosadest on kokku õmmeldud marioneti moodi surnukeha, mis saab ajakirjanduses tuntuks Kaltsunuku nime all. Londoni politsei tapmiste ja raskete kuritegude osakonna juhil Simmonsil, Wolfil, Baxteril ja tolle praktikandist paarimehel Alex Edmundsil tuleb ohvrid tuvastada ja välja uurida, mis neid omavahel seob. Panused lähevad aga järjest kõrgemaks, kui Wolfi eksnaine, reporter Andrea Hall saab anonüümse paki kuriteopaigal tehtud fotode ja nimekirjaga, kus on kuus nime ja kuupäevad, millal Kaltsunuku tegija oma järgmised ohvrid tapab. Viimasena on nimekirjas Wolfi nimi. Hullumeelse tempo, uskumatute süžeepöörete ja musta huumoriga vürtsitatud „Kaltsunukk” on Daniel Cole’i esikteos, mida peetakse üksmeelselt üheks 2017. aasta silmapaistvamaks kriminaalromaaniks. Romaani avaldamisõiguseid müüdi juba enne ilmumist rohkem kui 30 riiki. Cole on kirjanduses täiesti uus tegija, varem on ta töötanud parameedikuna ning osalenud nii loomakaitseühingu kui ka merepääste heategevusorganisatsiooni tegevuses.
Daniel Cole
Kaltsunukk
„Nii et ütle mulle – kui sina oled Kurat, siis kes mina olen?”
PROLOOG
Esmaspäev, 24. mai 2010
Samantha Boyd kummardus, et logiseva politseipiirde alt läbi minna, ja tõstis pilgu õiglusejumalanna kujule, mis kõrgus Londoni kurikuulsa Old Bailey kohtumaja katusel. Kuigi kuju pidi sümboliseerima jõudu ja ausust, nägi Samantha teda nüüd sellena, kes ta tegelikult oli – purustatud illusioonidega meeleheitel naine, kes oli peaaegu alla kõnniteele viskumas. Kogu maailmas sarnastele kujudele tahutud silmakate oli tema puhul asjakohaselt ära jäetud, sest „pime õiglus” on lihtsameelsetele mõeldud arusaam, eriti kui mängu tulevad säärased teemad nagu rassism ja politseikorruptsioon.
Ajakirjanike hordide pärast, kes olid end siin sisse seadnud, olid kõik lähiümbruse teed ja metroojaamad jälle suletud, mis muutis osa Londoni elust kihavast kesklinnast absurdseks keskklassi aguliks. Prügiga kaetud tänavatel lehvitasid tühjad toidupakendid uhkelt Marks & Spenceri ja Pret A Manger’ logosid. Kuulsate disainerite valmistatud magamiskotte volditi kokku elektripardlite undamise saatel, samal ajal kui ühel mehel ei õnnestunud tagasihoidliku reisitriikraua abil varjata tõsiasja, et ta oli siin oma ainsas särgis ja lipsus maganud.
Samantha tundis rahva seas liikudes häbelikkust. Ta oli hiljaks jäädes läinud Chancery Lane’ilt alanud kuueminutilise kiirmarsiga higiseks ja ta plaatinablondid juuksed tirisid sealt, kus ta nad klambritega üles oli pannud, kui püüdis edutult oma välimust muuta. Ajakirjanikud olid kohtuprotsessiga seotud inimesed esimesel päeval kindlaks teinud. Nüüdseks – neljakümne kuuendaks päevaks – oli Samanthast tõenäoliselt räägitud kõigis maailma suuremates ajalehtedes. Ta oli olnud sunnitud politseile helistama, kuna üks eriti visa reporter oli teda Kensingtoni koduni jälitanud ja keeldunud siis lahkumast. Võtnud kindlalt nõuks uuesti ebameeldiva tähelepanu alla sattumist vältida, vahtis ta maha ja sammus edasi.
Kaks saba looklesid üle Newgate Streeti ristmiku, üks sai alguse ühel pool tänavat välitualettide juurest, mida oli selgelt liiga vähe, ja teine tänava vastasküljel püsti pandud Starbucksi juurest. Jäänud kahe saba vahel pidevalt ringleva rahvavoolu keskele, murdis ta sellest välja ja võttis suuna politseinike poole, kes valvasid kohtumaja vaiksemat kõrvalsissepääsu. Kui ta sattus kümnekonnast lindistavast kaamerast kogemata ühe kaadrisse, nähvas üks pisike naine talle vihaselt midagi jaapani keeles.
„Viimane päev,” tuletas Samantha endale meelde, jättes arusaamatu sõimuvalingu selja taha – ainult kaheksa tundi veel ja siis läheb elu jälle oma tavalisse röö