NГјГјd ma siis kirjutan

Mart Kadastik

Taasiseseisvumisaja ühe mõjukama ajakirjandustegelase, Postimehe kauaaegse juhi Mart Kadastiku raamatus „Nüüd ma siis kirjutan“ rullub lahti neli aastakümmet Eesti ajakirjanduse ajalugu, teljeks Eesti suurima ajalehe Postimees ja suurima meediaettevõtte Eesti Meedia ülesehitamine. Siin põrkuvad ning põimuvad isiksused ja ideed, lootused ja pettumised, siirus ja silmakirjalikkus. „Nüüd ma siis kirjutan“ on ajatruu dokument, aga ka tundlik mõtisklus ajakirjanduse olemusest ja ajakirjanikuks olemisest. Kadastik toob avalikkuse ette nii mõndagi igavesest võitlusest meedia sees ja selle ümber, millest me seni pole midagi teadnud või oleme teadnud väga vähe. Ja muidugi nii mõndagi ka inimestest: kolleegidest, konkurentidest, omanikest. Endine Edasi ja Postimehe ajakirjanik Tiit Pruuli on Mart Kadastiku elutööd võrrelnud kiriku ehitamisega keset küla. „See, kuidas Mart seda kirikut vaatamata oludele järjest rohkem küla keskele nihutas, oli omaette fenomen,“ kirjutab Pruuli. „Seda, millist hinda tal meie kõigi kiriku ehitamise eest maksta tuli, teab lõpuni vaid Mart ise.“ „Nüüd ma siis kirjutan“ on esimene niivõrd isiklik ja sügav sissevaade nüüdisaja Eesti ajakirjandusse.

Mart Kadastik

NГјГјd ma siis kirjutan

Paljudest ajakirjanikest saavad karjääri mingis punktis ajakirjanduse ajaloo ja traditsioonide tundjad, näiteks siis, kui ametikõrgendus on lõplikult välistatud ja nad asetavad end kõigi poolt armastatud grand old man’i rolli.

    Nigel Foster, „Bluff Your Way in Journalism”, 1987

esimene jagu

Lahkumine

2015. aasta suvel mõtlesin, et jätan lahkumistseremoonia üldse ära. Aga eneselegi üllatuseks kirjutasin „Eluaegse” mõne kuuga valmis ja kui käsikiri oli trükki minemas, tekkis idee siduda nende mällu, kes ei olnud veel märganud, et mind enam ei ole, kokku kaks asja – romaaniesitlus ja Eesti Meediast äraminek. Ühesõnaga, ilukirjanduse ja ajakirjanduse topeltespresso, milleks näis kõige paremini sobivat tõsieluline näitemäng. Draamavorm on igal juhul tõesem dramaatilistest tänukõnedest, mida kolleegidel olnuks ebameeldiv ette kanda ja mul veel ebamugavam kuulata.

Mõtlesin välja viis stseeni, mis illustreerivad mu tööaastate kõige murdelisemaid hetki. Ajatruus järjestuses kohtun Karl Vaino, Edgar Savisaare, Heldur Tõnissoni, Schibstedi presidendi Rolv Erik Ryssdali ja Margus Linnamäega. Pealkirjaks sai „Suudlus Postimehega”. Tahtsin rõhutada tundeid, ehkki, kui olla täpne, siis ei ole ma ainsatki Postimehe töötajat kunagi nagu kord ja kohus suudelnud. Ja kui pidada Postimehe algeks maskuliinsust, siis tulenevad sellest pealkirjast täiesti eksitavad signaalid. Aga teatritükk ilma kerge intriigita olekski kujuteldamatu, nagu Moliére või Mozart ilma parukata.

Olukord tõotas tulla kentsakas niikuinii: olen enda auks kirjutanud näidendi, olen selle peategelase prototüüp, ise istun esimeses reas ja ise ka plaksutan endale. Arvatakse ilmselt, et mina – silmapaistvalt tagasihoidlik inimene – olen küpses eas hulluks läinud. Mõelgu, mida tahavad, mõtlesin. Olen nüüd vaba mees.

Suurem probleem oli see, kust võtta näitlejaid, kes loeksid mu väärtusetu teksti väärika häälega ette. Helistasin paarile pooltuttavale teatriinimesele. Ühte ootasid ees kodumaise krimifilmi võtted, teist maailmaklassikasse kuuluva tragöödia esietendus. Minu vodevill oli konkurentsitult teisejärguline. Ma isegi ei jõudnud alustada juttu honorarist.

Viimases hädas otsisin üles Ain Mäeotsa, kes on Marie ja Hugo, minu kahe armsa lapselapse lihane onu. Rääkisin talle oma kimbatusest. Mul oli vaja tema nõu ja abi, leidmaks kolm andekat näitlejat, kes suudavad välkkiirelt ümber kehastuda, et ma ei peaks komplekteerima truppi tosinast näitlejast.

Ain Гјtles, et vГµtab kogu projekti ette. Lavastajana, produtsendina. Mul oli hirmus hea meel, aga veidike piinlik ka, sest mulle tundus, et olin teinud ettepan