Tagasitulek. Sari В«Varraku ajaviiteromaanВ»

Victoria Hislop

Sonia Cameronil pole aimugi Granada kohutavast minevikust – tema on siin selleks, et tantsida. Kuid ühes vaikses kohvikus aset leidnud juhuslik jutuajamine ja intrigeeriv kollektsioon vanu fotosid juhatab ta looni Hispaaniat laastanud kodusõjast. Seitsekümmend aastat varem on see kohvik olnud koduks tugevalt ühteliidetud Ramírezte perekonnale. 1936. aastal tegi Franco juhitud sõjaväeline riigipööre lõpu riigis valitsevale haprale rahule ja Ramírezed olid Granada südames tunnistajaks mitmetele jõhkratele kuritegudele. Poliitikast ja tragöödiast lõhestatuna tuli kõigil oma isiklikke tõekspidamisi järgides valida, kelle poolele asuda. Briti kirjanik Victoria Hislop on rahvusvaheliselt menukate ja eesti keeleski ilmunud romaanide „Saar“ (Varrak 2013) ja „Elulõng“ (Varrak 2015) autor. Ta on töötanud varem turunduse- ja kommunikatsioonialal ning ajakirjanikuna. 392 lk

Victoria Hislop

Tagasitulek

Armastusega Emilyle ja Williamile

Suur tänu: Ian Hislop, David Miller, Flora Rees, Natalia Benjamin, Emma Cantons, professor Juan Antonio Díaz, Rachel Dymond, Tracey Hay, Helvecia Hidalgo, Gerald Howson, Michael Jacobs, Herminio Martinez, Eleanor Mortimer, Victor Ovies, Jan Page, Chris Stewart, Josefina Stubbs ja Yolanda Urios

Granada, 1937

Sulguva ukse diskreetne klõpsatus katkestas korteri öises luugistatud hämaruses valitseva vaikuse. Hiljapeale jäänud tüdruk sai kaela veel patu salaja kojutuleku varjamise eest.

„Mercedes! Kus sa, jumala eest, oled olnud?” kostus karm sosin.

Noor mees ilmus varjust koridori ja tüdruk, kes ei olnud vanem kui kuueteistkümneaastane, seisis pea maas ja käed selja taga peidus.

„Miks sa nii hilja tuled? Miks sa teed meiega niimoodi?”

Mees kõhkles ebamäärases seisundis täieliku meeleheite ja kompromissitu armastuse vahel.

„Ja mida sa peidad? Nagu ma ei oskaks ära arvata.”

Tüdruk sirutas käed ette. Tema siledatel pihkudel oli paar kulunud musti kingi, nahk nii pehme nagu inimihu, tallad peaaegu läbipaistvaks kulunud.

Noormees võttis õrnalt tüdruku randmetest kinni ja hoidis neid oma käte vahel. „Palun, ma palun sind veel viimast korda…” anus ta.

„Mul on kahju, Antonio,” ütles Mercedes vaikselt ja vaatas talle otsa. „Ma ei saa lõpetada. Ma ei saa sinna midagi parata.”

„See on ohtlik, querida mia[1 - querida mia – mu kallis (hisp)], see on ohtlik.”

I OSA

ESIMENE PEATГњKK

Granada, 2001

Kõigest mõni hetk enne seda, kui morn gitano[2 - gitano – mustlane (hisp) – Siin ja edaspidi toimetaja märkused.] riivi otsustavalt ukse ette lükkas, võtsid istet kaks naist, viimased publiku hulgast, kes sisse lubati.

Lavale ilmusid viis ronkmustade juustega neidu, kohevad seelikuookerkollased kleidid liibusid tihedalt nende kehadele. Erksad värvid, tugevate lõhnade kokteil, tüdrukute kärme saabumine ja upsakas kõnnak oli vastupandamatu ja kaalutletult dramaatiline. Neile järgnesid kolm meest, riietatud tumedasse, otsekui läheksid matustele, õlitatud juustest käsitsivalmistatud nahkkingadeni üleni mustas.

Õhkkond muutus, kui vaikusest imbus nõrk, ebamaine käteplaks, peopesa vaevu teist puudutamas. Ühe mängija pillikeeltel libisevad sõrmed tõid kuuldavale heli. Teise mehe suust kostus sügav ja kaeblik ulg, mis kasvas peagi üle lauluks. Tema kriipiv hääl sobis kokku tahumatu paiga ja mehe rõugearmilise näoga. Üksnes laulja ja tema trupp said segasevõitu murrakust aru, ent publik mõistis ometigi laulu tähendust. Lauldi kaotatud armastusest.

Nii möödus viis minutit, umbes viiekümnest inimesest koosnev publik istus hämaruses ühes Granada niiskevõitu cueva’s[3 - cueva – kelder (hisp)], söandades vaevu hingata. Ei olnud kindlat hetke, mil laul lõppes – see lihtsalt vaibus – ning tüdrukud võtsid seda kui märguannet, et rivis minema sammuda, kõnnak varjamatult sensuaalne, pilk püsimas uksel, tegemata välja saalis viibivatest v