Sthlm delete

Jens Lapidus

Saabub häire ja turvamehel tuleb sõita Värmdö saarel kõrvalises kohas asuvasse majja. Ent see, mis teda ees ootab, ei ole sissemurdmine, vaid mõrv, mille ohver on sellises seisus, et tema isikut pole võimalik tuvastada. Kuriteopaiga lähistelt leitakse noor, raskelt vigastatud mees. Ta vahistatakse mõrvas kahtlustatuna ja ta nõuab kaitsjaks Emelie Janssonit, kuigi too on ärijurist. Kes on Värmdöl tapetu? Ja miks viivad nii paljud jäljed Mats Emanuelssonini, meheni, kelle endine vang Teddy omal ajal röövis? Emelie asub juhtumit uurima ja Teddy on sunnitud vastu astuma oma minevikule, samal ajal kui tema halvale teele sattunud õepoeg Nikola teeb neidsamu vigu, mida temagi omal ajal. Raamatus „Sthlm delete“ kohtume „Vipiruumist“ tuttava vastuolulise paariga, Emelie ja Teddyga, kes tõmmatakse taas kriminaalsete sündmuste keerisesse. Emelie on noor advokaat peenes büroos, Teddy aga endine kriminaal, kes proovib elada seaduse järgi. Üheskoos satuvad nad Stockholmis peituvatesse salajastesse maailmadesse, kus minevik on vägagi elus ja ohustab kõiki asjaosalisi. „Sthlm delete“ räägib inimestest, kes mängivad suurte panuste peale, ja eludest, mis võivad iga kell olematuks muutuda.

Jens Lapidus

Sthlm delete

VГ„RMDГ– SAAR

Tony Catalhöyük ei armastanud oma tööd, aga eks see käis kah. Tegelikult unistas ta politseinikuametist. Kaks korda oli ta proovinud politseikooli sisse saada, aga edutult. Kuigi oleks pidanud minema vastupidi. Nägemine ja kuulmine olid tal suurepärased, kehalised katsed olid lihtsad. Kaheksakümnekilost nukku üle vastuvõtuosakonna linoleumpõranda lohistada oli lahe. Tal ei olnud ka lubamatuid haigusi, hinded olid piisavalt head ja kohtulikult oli ta karistamata. Narkootikume polnud ta isegi proovinud, kuigi paljud sõbrad olid põhikooli lõpus ja gümnaasiumis leidnud, et rohtu suitsetada on isegi huvitavam kui plikasid sebida.

Jamaks läks psühholoogiliste testidega. Varitsevat oht, et ta ei suuda piisaval tasemel toetada iseenda ja teiste arengut, et ta ei näe ennast terviku osana. Väidetavalt oli ta solistitüüpi. Kui ta vastuvõtuosakonda helistas, rääkis temaga keegi, kes papagoi kombel muudkui korrutas ametliku otsuse teksti. Tony õiendas, survestas. Ütles: „Kui te mulle õiget põhjust ei avalda, siis te veel kuulete, mis ma teist arvan.” Lõpuks ütles osakonna töötaja: „Eelnevale võin lisada, et teil paistab olevat tõsiseid koostööprobleeme.”

Päevselge ja mõttetu jura. Tony oli pool elu meeskonnasporti teinud, enne kui alustas lukumaadlusega. Kahtlemata oskas ta olla osa tiimist, rühma liige. Aga need kuradima psühholoogieided, kes teste ja intervjuusid tegid, ei tahtnud mingil põhjusel teda politseikooli lasta. Nad ei tahtnud, et ta oma panuse annaks.

PГµhjuse Гјle vГµis ta vaid spekuleerida.

Taevas hakkas heledamaks tõmbuma, aga mets tema ümber oli ikka veel pime. Ta ületas omajagu kiirust, aga ülemused kiitsid kihutamise heaks, eriti öisel ajal, kuigi ametlikult ei tunnistaks nad seda iial. „Me ei saa ju niisama seal tee peal molutada,” ütlesid nad. „Me peame olema häirekeskuses või klientide juures, kus meist kasu on. Ja inimesed hindavad seda, kui me kiiresti kohale jõuame, olgugi et oleme kõigest mundris turvamehed.”

Tony vihkas seda nimetust: mundris turvamees. Ta ei olnud mingi turvamees, tema töö oli võidelda pättidega, täpselt nagu politseinikel, kes temastki ühel päeval veel saab.

Häire oli tulnud umbes viieteist minuti eest ühest Põhja-Värmdöl Ängsviki lähistel asuvast metsamajast – tegu oli olnud elektrikatkestusega, paari minuti pärast oli elekter uuesti sisse lülitunud. Liiklust ei olnud ja tema töökaaslase Robini andmetel olid sellel teelõigul kiiruskaamerad välja lülitatud. Pealegi oli Tony seda teed tihti sõitnud ja GPS viis ta ilusti kohale.

Ühe maja juures pööras ta paremale, väiksemale teele, ilma et oleks kiirust maha võtnud. Siin oli ta tõesti esimest korda, aga teise autoga kokkujuhtumise oht oli peaaegu olematu. Kaardi